Õhtusöögiideed e. kodutoite meie pere moodi

Suvi on toidukorvide planeerimise ja nädalamenüüde koostamise mõttes tavalisest pisut kaootilisem aeg – ikka on pikemaid väljasõite, mistõttu koju tavalisest vähem toitu ette varuda saab, käib pikaajalisi külalisi, kelle kõhtude ja soovidega samuti arvestama peab, käime ise tihedamini külas, väljas söömas ja nii edasi ja nii edasi. Sellepärast ei ole siin ka tükk aega ühtegi selleteemalist postitust ilmunud. Enne kui reisile sõitsime olin pea kaks nädalat nädalamenüü-postitusi tublisti ette valmistanud, aga et ma nende postitamiseni siis ei jõudnud, on mul tänaseks meelest läinud, millal me mida sõime ja missugusest ostukorvist need toidud täpselt sündisid. Mõtlesin siis, et otsin need toidupildid fotoka mälukaardi pealt ikkagi üles ja teen õhtusöögiideedest ühe koondpostituse. Abiks ikka!

Lihtne ja kiire argiõhtueine! Grillilt tulid toorvorstid, suvikõrvits-tomatid-paprika (nagu ikka, eelnevalt soola ja sulavõiga segatud, grillitud, siis juustu ja värskete ürtidega kokku viidud – vahel mozzarellaga, seekord laabijuustuga) ja salatikausis kohtusid feta, värske münt ja arbuus. Kuna arbuus, mille tellisin, oli juhtumisi umbes sajakilone ja pärast mõnepäevast ootamist kapiserval juba pisut magusam ja valminum kui mulle meeldib (sest ma ei kannata suhkrustunud puuvilju), püreerisin pool arbuusi ära, ajasin läbi sõela ja serveerisin mahla sügavkülmast võetud maasikate ja õuest nopitud värske mündiga. Väga mõnus karastav suvejook, soovitan proovida kuni küpsed arbuusid veel ülihea hinnaga saadaval on. 🙂

Täisterapennedega pastasalat. Pastasalati baasretsept pärineb mul keskkooliajast, kui koolisöökla salativalikute hulgas (Rootsis teadupärast on koolitoiduga seis veidi parem ja valik igal lõunavahetunnil võrreldes Eesti koolides pakutavaga küllaltki lai) alati üks seesugune esindatud oli. Lisaks pastale käivad selles salatipõhjas õhukeseks viilutatud punane sibul, mais ja mustad oliivid, kastmeks õli, sool, natuke suhkrut/mett ja palsamiäädikat. See on üli-ülihea maitsete kombinatsioon, millele võib siis vastavalt oma eelistustele toiteväärtuse tõstmiseks muud head-paremat lisada. Meie salatisse läksid sel õhtul melon, paprika, tomat, kurk, feta ja praetud kanafileest lõigatud kuubikud. Värsket salatit ma sinna sisse lägaseks muutuma ei sega, selle tõstame eraldi taldrikule ja pastasalati lehtede peale. On väga-väga toitev, kerge ja maitsev söök. Kõrvale sai kreeka jogurtist, küüslaugust, soolast ja meest kastmeke. Sest where’s the sauce jne. 😀

Ahjukana, mille all küpsesid lisandiks ka porgandid-kartulid-küüslaugud. Kõrvale sõime riivitud ohtra riivitud kurgi ja redisega jogurtikastet. 🙂

Veel näib, et oleme söönud ka meie pere lemmikut – lihata borši. Teeme seda alati hästi suure pajatäie ja sööme mitu päeva. Olen sellest oma “laisa looma supist” vist juba sada korda kirjutanud ka, aga igatahes käivad seal sees värske kapsas, riivitud porgand, sibul, kartul (sest mul on ükskõik, mida keegi ütleb kartuli sobivuse kohta borši, aga supikartul on mu lemmik) ja Kadarbiku aurutatud peet, pisut loorberit, mõned pipraterad, Foodstudio puljongit või veisefondi, suhkrut-soola ja sips äädikat. Ja peedi ostan juba aurutatuna (riivin ise, sest mu meelest see konkreetne aurupeet on lihtsalt parim), sest ehkki peedi ahjupotis pehmeks hautamine ei ole mingi kunst, võtab see siiski jupikese aega ja nii ei saa supp valmida spontaanselt. Aga sellelt supilt me spontaansust justnimelt ootamegi. 😀

Täisterapennededega bolognese – pruunistatud veisehakkliha, sibul, küüslauk, riivitud porgand, suvikõrvits ja sahmakas punast veini, ohtralt ürte, purustatud tomateid ja pisut puljongit. Paar tundi haudub, kuni liha on pehme ja kaste maitsetest tulvil. Serveerida riivitud parmesani, peotäie lopsaka rohelise salati ja natukese balsamicosiirupiga. Nii hea. 🙂

Suured veiselihast lihapallid, mille keskel võrratu sulajuust e. esmaspäevaõhtuselt terrassipeolt üle jäänud brie- ja camembertikuubikud. Tegelikult olin ma need plaaninud mozzarellakirssidega täita, aga viimased olid vaatamata veel kehtivale säilivuskuupäevale hapuks läinud… Pallidesse sai igatahes pisut piimas paisutatud riivsaia, 600g veiseliha, 2-3 küünt küüslauku, kuivatatud ja värsked ürdid (pune, basiilik, tüümian), üks muna, pipart, soola ja tšillihelbeid. Praadisin pallid pannil pealt pruuniks ja viskasin siis haudepotti, kuhu valmistasin pannil peale ühest suurest sibulast, 2-3 küüslauguküünest, kolmest porgandist, kahest vaarikatomatist ja kahest purgist tükeldatud tomatitest, värskest basiilikust, sortsust Worcestershire’ist, paarist supilusikatäiest veisefondist, supilusikatäie mee ja soola-pipraga maitsestatud kastme. Hautasin ahjus kaks-kolm tundi kuni plikadega õues aiatöid tegime ja batuudil hüppasime. Serveerisime täisteratagliatelledega, sõime kõhu täis ja läksime loomaaeda.

Selsamal juustuvaagnajäänuste hävitamise eesmärgil sõime ühel päeval ka pannil kuldseks praetud ja küüslaugu ning ürtidega fooliumi sees läbi küpsetatud sea sisefileed sinihallitusjuustukastmega. Igasuguse lihakraami ahjus küpsetamise juures tuleb appi lihatermomeeter ja teadmine, missugused on erinevate lihade küpsust näitavad sisetemperatuurid – Kukupesa poster “Köögi mõõtühikud” on selleks tore ja ilus abimees! Hehe, häbitu reklaam… Liha kõrvale kõrvale pakkusime endale värsket salatit (kurk, redis, tomat, porgandiribad), kartuli-lillkapsapüreed ja sinihallitusjuustu-koorekastet. Kastmega on kõik väga basic – lihtsalt koor ja juust potti ning tasasel tulel segades podiseda lasta kuni juust on sulanud ja kaste ühtlane. Võib maitsestada pipra ja ürtidega, aga ei pea – on hea niisamagi. Kuhu need toidupildid kadunud on, ma ei tea. 🙂

Lisaks tean mälu järgi, et sõime sel perioodil veel kartuli-porgandi-hakklihavormi ja pörkölti, s.o. Ungari liha-paprikahautist, kastet, mida siinpool tihti ekslikult guljašiks nimetatakse. Mina panen pörkölti sisse ohtralt tükeldatud valget ja punast paprikat (kokku 5-6 tk kindlasti, enamus valged), sibulat, küüslauku, veiselihast lõigatud kuubikuid, ohtralt paprikapulbrit, pisut tomatipüreed, veisepuljongit ja suured porgandijupid. Hautan kaua-kaua kuni kõik on pehmeks haudunud ja ühtlaseks kastmeks küpsenud, serveerin keedukartuliga – nagu üks õige “guljašš” käib. See on üks mu absoluutseid lemmiktoite maailmas.

Eile käis meie esimene toidukuller ja kui reisi jooksul tühjana seisnud kapid toitu täis laotud olid, sõime õhtusöögiks Kiievi kotlette. Enne merre ujuma suundumist sai veel viimases hädas lõunasöögiks sügavkülmast pakk Härmavilja brokolit-lillkapsast-porgandit ja külmutatud herneid kanapuljongi, koore ja võiga supiks keedetud. Selline piima-juurviljasupp on mu lemmik! Aga tagasi kotlettide juurde – ma polnud neid kuus aastat valmistanud ja tundus, et nüüd on õige aeg. Kõigepealt segasin toasooja või (terve paki, sest kui juba maitsevõid teha, jäägu seda hääd kraami ka leivale määrimiseks!) pressitud küüslauguküüne, näpuotsatäie tšillihelveste, hakitud tilli ja soolaga. Keerasin toidukile sisse rulli ja panin külmkappi ootama kuni kotlettide kallale asusin. Kuna meile neljale piisab kahest suurest broilerifileest hästi, lõikasin need pooleks ja “haamerdasin” kahe küpsetuspaberilehe vahel õhemaks. Poolikutest fileedest Kiievi kotlettide rullimine on küll pisut tülikam, aga hambatikkude abil saab hakkama küll. Igatahes täitsin iga fileepooliku maitsevõiga, rullisin ja kinnitasin tikkudega, kastsin esmalt jahu, siis muna ja viimasena riivsaia (panko) sisse. Praadisin pannil iga külje pealt kuldseks ja panin siis 10 minutiks ahju valmis küpsema. Olid ikka head küll! Kõrvale valmistasid H ja Virsik kartulisektoreid (kartul neljaks, õli, sool, paprikapulber, 200C juures 20-30 min) ja lisaks jälle vana head jogurti ja köögiviljadega salat-kastet, milles esinesid redis, kurk, kirsstomat, roheline sibul ja värske till. 🙂

Täna on täpselt selline päev, et püha jumal, mida ma neile lastele ometi lõunaks süüa teen? On neil üldse nii väga vaja süüa? No kohe üldse polnud ideid ega indu kokkama asuda. Sellistel päevadel aitab vana hea omlett hästi hädast välja. Segasin kausis viie munaga kokku ca 1,5 dl vahukoort, hakitud basiiliku, riivjuustu, tükeldatud kirsstomatid ja feta ning sulatasin samal ajal pannil sügavkülmast võetud purustatud spinatit. Segasin kokku ja lasin kaane all omletiks küpseda. Niiii hea sai! Lapsedki küsisid kumbki portsu juurde. 🙂

Küllap me ikka kahe nädala jooksul üht-teist veel sõime, aga rohkem mul praegu toidupilte pole ja meelde ka ei tule, nii et lõpetuseks näitan hoopiski Kroonprintsessi ülemöödunud nädalal küpsetatud kaneelisaiu. Valmisid nad vist Nami-nami retsepti järgi kui ma ei eksi – ainult täidist oli neis kuidagi häbitult vähe, selle kogust ikka vähemalt kahekordistasime. Ja ärdagu siin nüüd arvatagu, et ma mingisugune musterema olen, kellel tohutult kannatust lapsel nokitseda lasta – pigem olen sedasorti inimene, kelle käed sügelevad ise kiiremini ja paremini ära tegema. Õnneks on Kroonprintsess juba nii suur (ja köögis piisavalt kogenud), et pean end varasemast oluliselt vähem tagasi hoidma, sest ta toimetab asjalikult, täpselt ja kiirelt. Temast on juba nii palju abi! Eile näiteks võtsime ette ühe spontaanse mustikapirukateo ja kaasasime ka Virsiku. Retsept oli imelihtne (seda võib näha mu eilsest Instagrami storyst) ja mõlemad lapsed said krõbediku valmimisel käed külge lüüa. Küpsetamiseks vajalik kraam on meil enamjaolt kappides olemas ja ekstra poodi minema ei pea – võid on alati, kuivpärmi ka, mitmesuguseid jahusid, pähkleid, pulbreid, maitseaineid – kõike on! Vaja ainult indu ja tuju ja mõnikord ka issit, kes vajadusel kähku Stigo seljas kodupoes ära käib, sest suhkur on otsas. 🙂

P.S. Koondan kõik sellised toidupostitused (mis ei ole otseselt retseptid) kategooria “toidujutte” alla. Siis teate, kust neid otsida. 🙂