Nädalamenüü postituseni pole ma nüüd ikka veel jõudnud, aga luban – see ei jää tulemata. Võtsin eelisjärjekorras ette teie toiduteemalised küsimused, et need uute kommentaaride tulles kusagile ära ei kaoks ja et mul lubadus neile vastata unarusse ei jääks. Ma loodan, et said kõik viimaste postituste all esitatud toiduküsimused vastatud – kui ei, siis andke teada. 🙂
Igaks juhuks pean ka teile südamele panema, sest ma tean, et mõte läheb kellegi teise elust lugedes kergelt uitama võrdluse, süütunde ja enesekriitika radadele. Minu pere valikud ja see, mis meile on mugav, loomuomane ja tuleb kergelt, ei ole mitte mingil juhul hinnang ühegi teise pere valikutele. Võib-olla sööte teie mõnikord rämpstoitu, aga käite perega tihedamini looduses matkamas või teete muid pere tervist edendavaid asju, milles meie nii tugevad ei ole. Siis saaksite teie meile midagi oma elustiili kohta õpetada! Ainus, mida igaüks meist teha saab, on oma valikute eest vastutada ja kui on tunne, et saaks paremini – oma elustiili ja elukvaliteeti ise teadlikult parandada. Kasvõi natukehaaval, sest päris ausalt – väikestest mõttetutena näivatest muudatustest argipäevas saavadki suured muutused meie mõttelaadis ja harjumustes, mis juba üsna ruttu nii loomulikena näivad, et ei mäletagi, et kunagi teisiti oleks olnud. 🙂 Aga võtame teie (väga head ja huvitavad) küsimused ükshaaval ette:
Kas ketšupit ei tarbita teie peres suhkru ja kõikvõimalike lisaainete pärast või on selle taga veel midagi?
Mingisuguseid ohtlikke lisaaineid (üheski mulle teadaolevas) ketšupis ei olegi – enamus on ju tomat ja suhkur, sekka veel mingisugust modifitseeritud tärklist, looduslikke happesuse regulaatoreid ja soola. Mürk ta ei ole. Üks osa minu ketšupivaenust on kindlasti selles sisalduv suhkur. Mitte, et ma arvaks, et see tegelikult üsna mõttetu kogus lapsele (või täiskasvanule) ohtlik oleks – sugugi mitte. Asi on lihtsalt mõistmises, et rafineeritud suhkru kogus, mille me endale poolfabrikaate tarbides päevas sisse sööme, on ülemäära suur ka juhul kui me mitte kunagi ühtegi ampsu magusat suhu ei pane. Kui me sööme valmistoitu, paneme selle peale natuke ketšupit, grillime valmismarinaadis liha ja joome mõne eksitavalt smuuti nime kandva jogurtijoogi, sööme me juba suhkrut nii palju sisse, et maiustamiseks ei jäägi enam midagi üle. Võin üsna julgelt väita, et sisuliselt ainus suhkur, mida meie pere tarbib, on see, mis on pärast korralikku toitu magustoiduks söödud koogis või jäätises. Väljas süües seda muidugi kontrollida ei saa ja suva ka – närviliselt juuksekarva lõhki ajamine ei ole suhkrutarbimisest kuidagimoodi tervislikum. Aga ma usun, et lihtsalt sellele mõtlemine (ja nende toodete eelistamine, kus suhkur koostisosade nimekirjas puudu või võimalikult tagapool on), on kindlasti suur samm tervislikuma eluviisi suunas.
Peamine vastuargument ketšupile on aga selle maitse, mis on äärmiselt intensiivne ning matab enda alla kõik pärismaitsed. Ma tahan, et minu söögilaua taga einestavad inimesed (eriti mu lapsed) õpiksid hindama, mis maitse on mõnusalt karamellisel ahjuporgandil, mahlasel peedikotletil või kasvõi krõbedaks küpsenud juustukattel kartulivormi peal. Ma tahan, et nad oskaksid hinnata puhta toidu maitset, kvaliteeti ja väärtust. Ma tunnen päriselt ja südamest kaasa inimestele, kes ütlevad asju nagu “ma ei söö suvikõrvitsat, mõttetu pläust” ja valavad siis igale toidule ketšupit. Oma taldrikut nii teravalt magushapu maitsega üle valades ei olegi üleüldse võimalik toidu maitseomadusi hinnata.
Mmmm…
Kas McDonaldsis käite alati H’ga kahekesi ja lasteta (need harvad korrad, kui üldse käite)?
Jah. Meie lapsed ei ole mitte kunagi McDonaldsis söönud ega oskaks seda tahtagi, veel vähem meilt seda McDonaldsist mööda sõites nuiata. Mõnikord lapsele suures hädas McDonaldsis lasteeine pihku pista võib küll olla mugav lahendus, aga elu lastega, kes mitte kunagi kiirtoitu ei vingu ja kodutoitu söövad, on paaalju lihtsam ja mugavam.
Ma tean, et lapse toiduga premeerimisest loobumine on hullult raske, sest meid kõiki on väiksena toiduga premeeritud ja enamusel meist, ma eeldan, on paha tujuga tunne: tahaks midagi head. Kui Kroonprintsess on kurb, tahaks minagi talle kohe jäätise pihku suruda või ta kooki küpsetama kutsuda. “Aga talle ju niiii maitseb” on aga mõte mida ma mitte kunagi millegi õigustuseks ei mõtle – eriti suurkorporatsioonide (nagu McDo) toodete puhul, sest see on kõik laboris suurte kasumite nimel “niiiiiiiiii maitsema” ja kõigile meeldima timmitud. Puhas keemia, mitte lapse maitse-eelistused. Ja kui mina saan sellest aru ja söön vahel ikka ning viskan nalja: mm, millised võrratud maitsetugevdajad, mm, milline imeline ammoniaagiga pestud liha… siis laps sellist asja lõpuni mõista ikkagi ei saa ja tema eest vastutava isikuna ma tema eest selliseid valikuid lihtsalt ei tee. Kui kellegi eluaegsed (NB! tähtis!) toitumisharjumused on sinu kujundada, on kena sellistele asjadele vähemalt mõelda, leian ma.
Rämpstoitudest sööb Kroonprintsess kõige tihedamini friikartuleid – need on minu ja tema lemmikud ja me mõlemad teame, et tegemist on maiuse, mitte päristoiduga. St. mitte kunagi ei saa Kroonprintsess või Virsik süüa friikartuleid söögiks, aga pärissöögi kõrvale maiuseks või korralikult toitudes snäkiks – vabalt. Meil on diil, et kui normaalset sööki ei söö, siis maiustada (ka soolaste maiustega) ei saa ja sellest diilist peetakse väga ilusti kinni. Ma ikka püüan mõelda nii, et igat jampsikäiku toetaks mõni päeva jooksul söödud väga korralik ja köögiviljane pärissöök. Nii saame mõlemad südamerahus rämpsu nautida. 🙂
Täiesti rändom, aga kas te poest ostetud pelmeene sööte? Või mis kvalifitseerub rangelt poolfabrikaatideks.
Jaa, pelmeenid ja frikadellid on tõesti ainsad poolfabrikaadid, mida me tarbime, aga harilikult need ikka seisavad pikalt kapis enne kui me nad realiseerime. On nö. näljatagavaraks. Tegelikult ka pudelis balsamicosiirup salatite jaoks – Rimi (ICA) oma Eco sarja toode on korraliku ja puhta koostisega. Rohkem poolfabrikaate meie koju ei satu. See ei tähenda, et me ise kodus pelmeene ja frikadelle ei teeks, aga need on sellised asjad, mis on nendeks eriti-eriti laiskadeks päevadeks igaks juhuks tagavaraks. Valin alati võimalikult puhta koostisega alternatiivid ja eile just vaatasin pikalt sügavkülmas kössitanud frikadellipakki supiks keetes, et selle koostis on oluliselt puhtam kui kartsin. Nendes Maahärra frikadellides olid: veiseliha 25%, sealiha 20%, kalkuniliha 10%, vesi, sibul, sojahelbed, sool, nisukiud, küüslaugugraanulid, maitsetaimed (seller), must pipar, suhkur. Täiesti okei!
Vanamõisa laadal hakkas silma, et pakkusite sealt samast ostetud maasikaid, aga nende pesemisvõimalus samas (vist) puudus. Kas puuviljade pesemise suhtes ei ole sul kiiksu?
Poest ostetud asju pesen küll hoolega ja lastel pesemata vilju suhu panna ei luba, aga sellises laadakontekstis mul maasikas ikka söömata ei jää. Korvi pakitud maasikas ei ole eeldatavasti ka selline asi, mida keegi pärast tagumiku sügamist peos veeretab ja tagasi paneb (näiteks nagu gripihooajal mandariinidega), nii et nendega olen nagu rohkem zen. Pestitsiidide maha pesemisega on niikuinii nagu on.
Miks just Selveri valmissöök on kõige jäledam maailmas?
Kasutan seda lihtsalt väljendina – ma ei usu, et Selveri oma erineb Maksiköögist ja teistest. Usun, et igasuguse valmistoidu eesmärk on teenida kasumit ja kasumit saab teenida hästi odavatelt koostisosadelt, suhkrult ja muudelt täiteainetelt. Need toidud on tihti väga soolased ja sisaldavad ohtralt maitsetugevdajaid. Loogiline ju tegelikult, eks – inimestele maitseb, odav toota. Samas ma jällegi leian, et Selveri kotlette on palju etem lapsele sööta kui McDo burksi – laps vähemalt tajub seda kodutoiduna ega saa aru, mis seal sees on. Ma täiega usun toitumisega seotud psühholoogilistesse assotsiatsioonidesse, st. et kui laps sööb kotletti ja talle maitseb, nuiab ta sult teinekord ka kotletti. Sa saad selle kotleti talle ise kodus valmistada ja see maitseb pareminigi! Versus see, et sa pakud talle samuti maitsetugevdajatest pakatavat burgerit ja ta nõuab sult teinekordki, et vaja minna kollase kajakapildiga kohvikusse just seda sööki sööma. Sellest on end oluliselt raskem välja vingerdada ja argumenteerida, mistõttu mina oma lapsi ühtegi sellisesse kohta viia ei julge. Ma ei viitsi nendega vaielda, puhas vanemlik kavalus. Kindlasti on ühe toidupoe kulinaarialetist ostetud eine ka täisväärtuslikum ja toitainerikkam rämpstoiduketi ammoniaagia pestud lihast ja igisäilivatest salatilehtedest. Jällegi – üks eine ei tapa kohe pärrrrris kindlasti kedagi, aga halvad toitumisharjumused (mille vanematena oma lastele ikkagi igaveseks kujundame) küll.
Suvine filmiõhtu eelmisel suvel Hiiumaal. Snäkkidest satuvad meie lauale nt filmiõhtutel kõige tihedamini popkorn, leivakrõpsud, köögiviljad ja dipp ja puuviljad. Kartulikrõpse pole me kunagi koju ostnud. Noh, okei, oleme küll, aga neid söövad Aasta Ema ja Isa pärast laste uneaega…
Kas ja kui tihti te väljas sööte ja millised on lemmikkohad?
Ma tahaks öelda, et mitte väga, aga tegelikult ikkagi üsna tihti. Vahel ei käi kaks nädalat üldse, siis teinekord jälle mitu korda nädalas satume. Eile käisime näiteks pärast Šoisi juures käimist Lotte kohvikus. Seal on päris tore lastemenüü – lapsed valivad alati lihapallid köögiviljapüreega ja mina saan süüa salatit ja friikaid – oma lemmiktoitu! Kroonprintsessi lemmiksöökla on Vapiano, kuhu me teda tihti laupäeviti pärast tantsu- ja laulutundi sööma viima soostume ja kus nad Virsikuga alati täisterapastaga bologneset ja meie H’ga rukolaravioole sööme. Samuti juhtub, et ostame toidu kaasa Villa Thaist (minu ja H lemmik on paneer saag e. spinatikastmes India juust, lastele meeldib India pähklite ja seentega kana köögiviljariisiga). Kuna koduteel asub Vabaduse pst. Peetri Pizza, tulevad sealt meiega mõnikord harva reede õhtuks kaasa paar pitsat. Tahaks, et koduteel oleks mõni ägedam pitsakoht, aga see Peetri käib suure näljaga ka. Need on siis sellised argipäevakohad, sest heades restoranides käime me tähtpäevade puhul alati ja seda samuti koos lastega. Enamuse toidukohtade lastemenüüd ei kõlba niikuinii kuhugi, nii et meie lapsed söövad enamasti tavamenüüst neile meeldivaid roogasid.
Meie laste tohutu lemmik – chili con carne. Suur potitäis porgandit, paprikat, küüslauku, sibulat, kikerherneid, punaseid ube, tomateid ja puhast veisehakkliha. Korraliku köögiviljase roa kõrvale mõni maisikrõps – igati au sees. Sobib väga hästi külmutamiseks ja kiire töönädala sees üles sulatamiseks!
Ma küsimust ei oskakski kokku panna, aga teemana laste söök ja söömine. Meil seisab ees 1-aastase üle toomine meie söögile ja see tundub nii ületamatult raske ettevõtmisena. Suuresti ilmselt ka seetõttu, et poolfabrikaadid satuvad me endi lauale tihti ja ka McDonaldsi patust ei ole me priid 🙁
Sa ei ole üksi – söögitegemine tundub väga paljudele inimestele ületamatu, aeganõudev, raske ja kallis. Minu jaoks üllatavalt paljudele, pean blogis nähtu põhjal ausalt tunnistama. Imestan aga ainult sellepärast, et ma tõesti nii siiralt usun, et söögitegemine on tegelikult lihtne kui teada mõnda basic nippi, mitte ülearu üle mõelda ega retseptis näpuga järge ajada, valmistatut töö käigus pidevalt maitsta ja julgeda uskuda, et see tegelikult ka võib lihtne ja nauditav tegevus olla. Minu H, keda lähedased varem kirjeldasid sõnadega “võiks külmkapi kõrvale nälga surra”, sest ta lihtsalt ei olnud suuteline ennast toitma ja sõi suure näljaga topsist kodujuustu, valmistab nüüd lastele suppe, hautisi ja muid roogasid nagu miška. Muidugi on ta seda minu pealt õppinud ja igaühel ei ole sellist entusiasti kodus, kes söögitegemist nii vahvaks ajaviiteks peab ja seda teistele pähe määrib (nagu ma teile siin), aga see on puhas tõestus sellest, et asi on lihtsalt teadmiste ja katsetamise taga. Ja neid teadmisi omandada ja oskusi katsetada saab igaüks, ka kõige suurem köögikäpard!
Kui sa poolfabrikaatidest loobuda ei suuda, hakka jälgima koostisosi. Igale asjale on olemas puhtam alternatiiv! On kalapulki, mis tõesti on valmistatud puhtast kalafileest, on maitsetugevdajateta ökokastmeid. Kui söötegi kulinaarialeti valmiskotlette, tehke juurde tavalise asemel täisterapastat või – riisi ja sööge juurde palju värvilisi ja krõmpsuvaid köögivilju kas niisama ritta laotuna või salatina. Ärge ostke juurde purgis kastet, vaid tehke kasvõi kodujuustu-kurgikastet või kodust koorekastet (vahukoor, pisut veisefondi, kotlettide kõrvale tehes näiteks purustatud roheline pipar ja kana kõrvale pisut karrit ja sipa mett, keeda madalal tulel paksuks).
Kui sa tunned, et ei oska süüa teha, hakka vaikselt otsast katsetama. Proovi mõnd minu retsepti ja küsi kommentaarides nõu kui kõik imelik tundub. Kui söögivalmistamine pole iseenesest probleem, aga tunned, et ei viitsi ega suuda seda oma argiellu integreerida, valmista portsjoneid lihtsamatel päevadel (näiteks nädalavahetusel kui laps saab olla isa või vanaemaga) ette ja külmuta. Külmutamiseks sobivad supipõhjad – näiteks praed boršile sibula, riivitud porgandi ja riivitud kapsa valmis ja viskad karbiga kappi, valmistamisel saad selle keeduvette visata, keedetud riivitud peedi juurde panna ja maitsestada. Viie minuti vaev! Külmutamiseks sobivad ka hautised, tomatipõhjal kastmed, lihapallid ja kotletid (võib enne külmutamist läbi keeta ja üles sulatades enne söömist pealt pruuniks praadida). Aastase lapse toidu puhul on oluline ka see, et toit ei oleks liiga soolane, sest nt. poest ostetud grill-liha marinaadis sisalduvad soolakogused on tema väikestele (soolaga mitte harjunud) neerudele ikka selge liig ja kodutoidu puhulgi võib alguses ikka veidi soolakogust piirata ja kasvõi enda taldrikusse pisut juurde lisada. Mina soovitan kiirtoidust lapse puhul loobuda just selle ülalpool nimetatud mugavuse pärast – meie lapsed ei söö rämpsu ainult sellepärast, et me pole neid põrguväravaid neile kunagi avanud. Kui oleksime, ei pääseks me sellest nii puhtalt ja oleksime ka tõenäoliselt sunnitud neid sinna vahel ikka viima, neile loenguid pidama, selgitama, ohkama, alla andma.
Õhtusöök vana kodu köögis – nähtavasti ahjukana, ahjuporgandid, riis, karri-koorekaste ja värske kurk. Virsik on siin ca. aastane. 🙂
Tean retseptipostitustest küll, et tarbite liha, aga just selle hoolimise/eeskujuks olemise koha pealt: kuidas sina isiklikult enda jaoks liha söömise (häda)vajalikkuse ära oled põhjendanud? Kas oled kunagi mõelnud loobuda? Aitäh vastuse eest juba ette! 🙂
Mõtlen sellel teemal iga päev ja usun tõesti, et see on üks neist asjust, mis peaks igal inimesel natukene hingel olema. Kui mitte sellepärast, et lihatööstus on meie planeedile laastav või sellepärast, et liha- ja piimaloomad kasvavad tihti kohutavates tingimustes, siis kasvõi seetõttu, et väga paljud meie inimesed peaksid oma “kartult, liha ja sousti” toitumiselt ubade, porgandite ja teraviljade peale üle minema. Kui ma pean pooli valima, olen selles debatis iga kell pigem vegani kui silmaklappidega lihasööja poolt, sest kuigi ma pigem usun, et inimene on omnivoor, peaks suurema osa iga inimese toidulauast ikkagi moodustama mitmekülgne taimetoit.
Lihasöömise hädavajalikkusest – vaata, maailmas, mis kannatab raske info ülekülluse all, peab igaüks endale usaldusväärsed allikad ise valima ja see on raske töö. Koguaeg on tunne, et peaks veel rohkem analüüsima, veel rohkem lugema, veel enam süvenema. Et kuskilt on mõni infokild ikkagi puudu, et mul ei ole täit tõde. Lapsevanemana tunnen, et minu jaoks kõige usaldusväärsem ja õigem allikas on Lääne meditsiin ja teaduspõhised faktid. Kuigi ma suhtun teatava skepsisega meie lastearstide piimapropagandasse ja veganlusevastasesse nõiajahti, nõjatun ja loodan ma oma elus siiski tõenduspõhisele meditsiinile ja seda praktiseerivatele arstidele. Minu noorem tütar on üheaastase mõõtu kahepoolene – oma eakaaslastest peajagu lühem ja pisem. Me oleme käinud pediaatrite juures ja kõikvõimalikel uuringutel – EKG kinnitas, et tema südamega on kõik hästi; veeniveri välistas tsöliaakia ja muud vaegused – peale rauapuuduse. Tema hemoglobiinitase on alati olnud väga-väga madal. Kuigi ta areneb nagu peab ja on igati võrratu ja terve väike inimene – ma ju muretsen ikka iga päev. Ja kuigi, tõesti, minu isiklike lemmiksöökide hulka kuuluvad peaasjalikult taimetoidud (valin neid endale enamasti ka restoranis süües menüüst – liha ei eruta mind absoluutselt), ei leia ma, et mul oleks õigust ja alust 100% mitmekülgne (st. nii taimne kui loomne) toitumine meie pere menüüst välistada. Rääkimata sellest, et meie pere rauapuudulik on ühtlasi ka meie pere suurim karnivoor, kes haarab alati taldrikult esimese asjana instinktiivselt liha, sööb selle ära ja küsib juurde.
Mis on teil need “must have” tooted, mis alati kapis/külmkapis olemas peavad olema?
Igas meie nädalatellimuses on kindlasti esindatud hapukoor (hommikupudrule, supile, kui toit on laste jaoks pisut liiga terav ja nad tahavad natuke mahedamat jne) ja või (leivale, praadimiseks-küpsetamiseks), porgandid, paprika ja kilo kirsstomateid. Kindlasti on alati veel mitut-mitut sorti köögi- ja puuvilju – need varieeruvad, aga moodustavad põhiosa meie toidukorvi sisust. Raske on niiviisi loetleda, sest kuigi meil on küll oma kindlad asjad, mida me tihti sööme, on see valik ikkagi üsna lai ja imelik oleks sellist pikka rodu ette lugeda. Kuivainekapis on kindlasti seemneleib, täistera-kiirkaerahelbed, kamapallid, täisterapasta (Nutri Bio mahepastad on mu lemmikud, palju sorte ja ei maitse nagu saepuru)… ausalt öeldes on meil kuivainekapis väga palju erinevaid asju, sest mulle väga meeldib teadmine, et saan soovi korral ükskõik mida poodi minemata valmistada või küpsetada. Konservidena on alati mitu purki tükeldatud tomateid, aurutatud ube ja kikerherneid (kuivatatud ube ja herneid on ka, aga mul peab neid olema kohe võtta kui pole aega 24h leotada). Ma peaks vist oma köögikappide tuuri üles filmima või midagi?
Kas oma neljajalgsele sõbrale valmistad vahest ka ise süüa või sööb ta ainult kuivtoitu, konserve, mis ongi koertele mõeldud?
Lorku sööb peamiselt kuivtoitu, aga tihti ka meie toitu. See sõltub muidugi koerast, sest õrnema seedimisega (tõu)koer vist ei peaks päris sama toitu sööma, mida inimesed. On ka asju, mida me Loorele ei anna, sest teame, et need löövad tal põhja alt või valmistavad ebamugavust. Aga me oleme temaga juba ammu tuttavad ka! Näiteks toores liha, tavalised koertele mittesobivad asjad nagu kanakondid (või üleüldse kondid) ja kindlasti liialt soolased toidud. Aga igast einest ikka saab Loore ka endale mõne parema pala – seda muidugi mitte laua äärest ja alles siis kui pere on lõpetanud. 🙂
Ma hea meelega loeks pikemalt lastest ja magusa, krõpsude, coca jne jama söömisest. Ma olen su postitustes aru saanud, et kontrollimatut magusasöömist teie peres lastel ei ole. Samuti muu jama. Et te ka ise laste ees neid asju ei söö. Ja see on midagi, mis minu arusaamadega ka ühtib. Nõnda ma kavatsen ka oma lapsi kasvatada 🙂
Aga kuidas olete selle kõik lahendanud ja toimima saanud? Esiteks olukorrad kus lapsed nt poes käies midagi saada sooviksid, siis et kui tihti üldse midagi magusat vms saavad? Kuidas näiteks teiste laste sünnipäevadel käies olukord on, kus on palju nänni, krõpsu, limpse? Ühesõnaga kuidas te suudate seda mõistlikult kontrolli all hoida? 🙂
Ratsionaalne täiskasvanu ei tohiks käia poes emotsiooniga “tahaks midagi osta” ja kuigi me ei ole alati ratsionaalsed täiskasvanud, meeldib meile siiski lastele head eeskuju anda. Lapsed ei oska niimoodi poes “midagi tahta” lihtsalt sellepärast, et midagi osta, ja ma pole iialgi pidanud nendega sel teemal vaidlema ka. Kroonprintsess võib näiteks küsida: mida me täna magustoiduks sööme? Ja mina siis küsin temalt, mis see olla võiks, mida ta soovib. Arutleme. Maiustusi nagu nt. komme või šokolaaditahvleid me pole kunagi poest ostnud, nii et jällegi – ta ei loo oma peas seda assotsiatsiooni ja tal ei teki soovi magusaletti uudistama minna. Poes või enne koju jõudmist niikuinii maiustust ära süüa ei saa – meil kehtib lastele väga lihtsasti arusaadav reegel, et maiustamine toimub hammaste heaolu nimel alles pärast soolase söömist ja lögaseid asju autos ei sööda niikuinii. Teised kaks asja, mida Kroonprintsess poest tahab, on lasteajakirjad ja üllatusmunad. Ajakirju vaatab ta iga kord, aga valib ainult siis, kui seal on mõni tema lemmik – näiteks poniajakiri. Poniajakirjast lähme me temaga koos võrdselt elevile ja see on üldse kogu pere suur rõõm kui mõni uus lemmik on ilmunud ja saab uudistada, mis mänguasi sellega kaasa tuleb või milliseid mõistatusi koju jõudes lahendada saab. Mõtestatud ost, kogu pere rõõmustab temaga koos. Üllatusmuna tahab ta samuti peamiselt mänguasja pärast, sest tema esimesed kolm eluaastat koorisime me šokolaadi koos paberiga mänguasja ümbert ära ja viskasime minema. Kui ta taipas, et see söödav on, andsime selle muidugi talle kätte ja nentisime, et need päevad on nüüd möödas. 😀 Ta ei söönud esimesed kolm aastat kommi ja maiustusi, sest me ei pakkunud ja ta ei osanud küsida. Täna on ta kõige lemmikum maiustus šokolaad – kuna me sööme ise alati tumedat šokolaadi, on ta selle maitsega harjunud ja sööb suurima rõõmuga ka 70%-80% šoksi. Kuna ta on laps, sobivad talle muidugi kõik maiustused ja et ta on suur ja saab maailma asjust hästi aru, ei pane me talle enam kätt ette ka kui keegi kuskil talle midagi pakub. Me tõesti ei ole lapsepiinajad, ausõna… Limonaadi pole ta tänaseni joonud – ainult mõnikord looduslikke, aga ta ei ole neist tänaseni kuigi sillas. Kohvikus tellime mahla kui on värskelt pressitud varianti (ja ma südamest soovin, et kõigis restoranides ja kohvikus oleks – kuulake mu palvet, palun!), muidu lepime veega. Vesi on ju inimese kõige õigem jook, sellest saab iga laps mõistusega aru – kui ta juba suhkrujoogi meeldivaid omadusi avastanud pole, sest vanemad talle toidu kõrvale magustoitu (mida limonaad oma suhkrusisaldusega kahtlemata on) pakuvad. Coca-Cola, muide, pole üldse laste jook – selles on ju kofeiin, mis kohvile sarnaselt on ju täiskasvanutele mõeldud. Ka sellest on iga laps võimeline aru saama. Muidugi ainult siis kui täiskasvanu oma seisukohale alati kindlaks jääb. “Vahel võib, vahel ei või” ei tööta lastega vähimalgi määral ja on nende suhtes ka ausalt öeldes kohutavalt ebaõiglane ning inetu.
Miks ma selgitan, et me ei ole lapsepiinajad – ma tean, et minu jutt on hästi provokatiivne ja kõlab lapsevanematele nagu ma arvaks, et kommide söötmine lastele on mingisugune kole patt (ei ole!), aga te ei kujuta ette kui palju rohkem kriitikat ja hukkamõistu olen mina saanud normile vastupidise käitumise eest. Põhjendusest “ta ei küsi, ma ei anna” ei piisa absoluutselt, sest süüdistused lapselt rõõmu röövimise eest jäävad kõlama ikka. Peamine argument, mida te internetis selleteemalistes aruteludes näha võite, on see, et minu laste sugused põnnid on alati need, kes laste sünnipäevadel krõpsu- või kommikauss süles istuvad ja klaasistunud pilgul ebatervislikku endale sisse vohmivad. Kasutavad võimalust nagu veeta jäänud matkaja kõrbes! See ei pea paika. Muidugi lähevad Kroonprintsessil (Virsikul mitte, tal on jumala suva – jätab kõik oma jäätised, koogid ja limonaadid pärast kolme ampsu järgi ja küsib vett ja lihapalle juurde – ta on väga imelik laps) maiustuste peale silmad särama, aga kui me temaga näiteks lasteaiaga väljasõidule lähme, laual krõpsukausid on ja tal nälg – ta sööb ikka pärissööki ja ma ei pea iialgi tema kallal vinguma, et lõpeta ära, söö nüüd muud ka kui krõpsu. Ta on sedasi harjunud. Ja kui ta ahmiks kord paari kuu tagant sünnipäeval ainsana natuke rämpsu, oleks seda koguseliselt ikka märkimisväärselt vähem kui üle päeva maiustades!
Mis õli sa enamasti kotlettide praadimiseks kasutad? Ja kas puhastad praadimise ajal panni rasvast iga n-ö laari ära võttes (kuna selline mustaks kärssanud rasv on vähkitekitavate omadustega ja lisaks pritsib kööki laiali)? Mulle tundub, et eelkõige kärssab rasv ja see tekib lihadega, ise kasutan veise- ja sealiha hakkliha (70%veis-30%siga stockist), nt kanaga v ainult köögiviljadega kotlettide puhul ei teki sellist rasva, mis kärssaks.
Nendelsamadel põhjustel, mida sa nimetad, ei küpsetagi ma kotlette pannil kunagi läbi. Esiteks on see meeletult aeganõudev, teiseks õudselt haisev ja kolmandaks tõesti – viimased kotletid on juba mustjad ja ise pead pessu minema, sest nii tugev praadimise hais on küljes. Kasutan praadimisel enamasti hästi natuke päevalilleõli segatuna lusikaotsatäie võiga ja praen kotlette mõõdukal kuumusel seni kuni need on pealt krõbedad ja kuldsed. Siis tõstan esimese laari ahjuvormi ja panen pannile järgmise – väikesed pannile jäänud jupid ja puru eemaldan esmalt köögipaberiga, sest neist saabki kõrbenud haisev saast pannil. Siis vajadusel veel tilgake õli ja järgmine laar paari minutiga pruuniks ja nii edasi. Mulle tundub, et see lühendab küpsetusaega märkimisväärselt ja ahjus saavad kotletid 175-200C juures (sõltub ahjust ja režiimist, mul on 200C pöördõhk kuidagi jube intensiivne) ühtlaselt mahlaseks küpseda ka. 🙂
Paistab, et Lindströmi kotletid (hakkliha hulka on lisaks sibulale ja muudele asjadele segatud peeti ja kappareid) peedisalati, keedukartuli ja koorekastmega. Selgub, et mul on arvuti kaustades meeletult tavalisi argiõhtu-toidupilte. 🙂
Ma paluksin kas Sa võiksid pitsapõhja retsepti kirjutada? Näevad nii isuäratavad välja, ma olen loobunud ise kodus pitsa tegemisest, kuna põhi ei tule välja nii kuidas tahaks.
Ma kahjuks ei oska soovitada ega kirja panna, sest ma võtan alati netist esimese ettejuhtuva. Aga altpooltkuumus päästab iga pitsa, olen avastanud. Ja pitsakivi! Mul on nüüd üle pikkade aastate normlaiusega ahi, saan endale viimaks pitsakivi osta. 🙂
Loodan, et vastused küsimustele on adekvaatsed – kui ei, küsige julgelt lisa. See toitumise ja söögitegemise värk on minu südameteema ja ma arutlen sel teemal meelsasti edasi. Oma teadmiste piires, muidugi – ma ei ole toitumisspetsialist või kokk ega oma mingisugust vastavat haridust. Lihtsalt jagan kogemusi ja nippe oma isiklikust elust. 🙂
Aitäh lihaküsimuse vastuse eest! Mina olin ise ka kusjuures kunagi see tüdruk, kelle hemoglobiin a-la-ti alla normi oli. Kui ca 4,5 a tagasi emale (kes on erialalt arst) ütlesin, et liha nüüdsest enam ei söö, oli ta ikka väga pahane ja käskis mul rauatablette sööma hakata (mida ma väga kehvasti tegin, sest ma olen üldse kehv vitamiinivõtja).
Aga ma ei teagi, mis erinevus selle lihasöömise lõpetamisega sisse tuli, kas ma teadlikult hakkasin lihtsalt paremini toituma või mida, ent pärast seda pole mul enam kordagi hemoglobiiniga muret olnud. Ema siiani vahel ohkab mu söömiseelistuste üle, ja iga kord ma siis meenutan, et viimased 4 aastat on mu vereproovid (sh kõik vitamiinid ja asjad) alati eeskujulikud olnud. Ja selle peale pole tal miskit tõesti öelda olnud.
Minul seega selline kogemus – aga ma ei ole ka pisike laps, vaid täiskasvanu, ja kunagi ei saa ju kindel olla, et ma lihtsalt oma rauapuudusest välja ei kasvanud vms (kui see üldse võimalik saab olla) 🙂
Ps – sinu toitumispõhimõtted meenutavad mulle väga raamatut “Kuidas Prantsuse laste kombel sööma õppida”, mis saab kindlasti minu toidupiibliks hetkel, mil ise lapsed saan.
Mind teeb alati pahaseks, kui loen lastest, kes kogu aeg näksivad ja poemaiustusi söövad. Eesti laste hambad on väga halvas korras ja Eesti vanemad kipuvad unustama, et hambaauk ei ole normaalsus, vaid selle sama pideva näksimise – ja eriti suhkrurikka näksimise tulemus, mida saab väga lihtsasti vältida.
Minu elukaaslane on üks näide inimesest, kellele lapsena midagi hammaste tervise kohta ei õpetatud (nt. et ka maitsevesi on toidukord ja pole janu kustutamiseks hea) ja nüüd näeb ta rasket vaeva, et teenida raha, millega järjest kunagi ammu kahjustunud hambaid hambakroonide välja vahetada.
Nii, nagu toitumisharjumused on kogu eluks, on seda ka hambad. Ja Eestis on hambaravi niivõrd kallis, et hambutut saatust ei soovi kellelegi – kõige vähem oma lastele.
Jaa, ma olen nõus, et see rauapuudulikkus võib olla misiganes ja sellest lihast ei pruugi üldse tolkugi olla kui see on tähtede seis või mingi defektike tema süsteemis. Probleem on selles, et kui ta jääbki mul raskelt ja pöördumatult haigeks või tal ONGI midagi hirmsat viga, siis ma ei saa elada selle teadmisega, et ma ei teinud kõike nii nagu arstid soovitasid. Ja ma usun ka, et tõenäolisem on sellisest asjast välja kasvada. Muidu sööb ta ja toitub ju igati mitmekülgselt. Ja pealegi – ei ole asi ainult Virsikus, vaid ka selles, et kuigi ma olen kindel, et taimetoit ON inimese toit, siis ma ei ole sugugi nii kindel, et liha ei ole. 🙂
Hammaste jutuga 100% nõus! Mõtlen alati täpselt sama kui inimesed mulle räägivad, et fuh, ei anna kommi, las lapsel olla elust mingit rõõmu ka! Tore rõõm küll täiskasvanuna kompleksides vaevelda ja kogu oma raha hambaarsti juurde viia selmet endale kodu ehitada või reisida või midaiganes teha. Ja seda raamatut pean nüüd ka lugema, kõlab väga huvitavalt! 🙂
Seda on väga huvitav lugeda ja ma jäin mõtlema enda pere söömisharjumuste peale, mis pole kahjuks kaugeltki ideaalsed, aga samas minu arvates üsna korralikud. Kui tohib, panen ma siia kirja mõned meie pere söömisreeglid 🙂
Esiteks: kõik valmismaitsestatud lihad, kastmed, jogurtid, salatid jne jne jäävad meist poodi. Ma ei suuda taluda seda keemilist maitset, mis neil kõigil juures on ja pealegi on mu soolataluvus üsna madal. Teiseks: mitte kunagi ei osta ma supermarketite kuumaletist valmistoitu, sest ma olen ise töötanud kuumaletis ja … ei, aitäh. Kolmandaks: ma proovin leida liha kõrvale tervislikumaid valikuid, näiteks asendanud makaronid, kartulid ja valge riisi odrakruupide, kinoa ja läätsedega. Neljandaks: oma lapse toitmisel rakendan ma põhimõtet “kui ta seda proovinud pole, ei oska ta seda tahta”, ehk koju küpsiseid, komme ja maiustusi ei tassi. Hästi harva saab jäätist ja sünnipäevadel torti-kringlit, aga argipäeval on kodus laual korralik söök ning kui see ei kõlba, siis muud ei saa. Viiendaks (see on taas lapsega seotud): kui jonnitakse, siis magustoitu ei saa, kui toiduga mängima hakatakse, siis lõppeb söögikord kohe.
Lisaks kommenteeriksin ma liha ja rauapuudulikkuse teemat: mul endal on väga tõsine rauapuudus, mille vastu aitab ainult ja ainult korralik ja tasakaalustatud toit, kuhu peab kuuluma liha. Rauasiirupid ja -tabletid on täiesti kasutud. Arst ütles ka, et mitte mingil juhul ei saa ma lihasöömist ära jätta, sest mu organism ei omasta mujalt rauda.
Jep, olen kõigega nõus, meil samamoodi. Kuigi Virsik on väike ja mul ikka mure kui ta ei söö, siis söömine on privileeg ja kui laua ääres toimub vingumine, nägude tegemine või lollitamine, siis on võimalik kohemaid laua äärest lahkuda ja näljas olla. Õnneks seda ei juhtu pea mitte kunagi, aga ilmselt ka seetõttu, et nad neid asju teavad ja mõistavad ja, noh… süüa armastavad. 😀
Minu jaoks on huvitav fenomen see, et mu rauatase on alati olnud madalavoitu ja alles siis hakkas tousma ja pusib ilusti normipiires kui hakkasin taimetoitlaseks. Liha hakkas korraga vaga vastu, nii kala kui igasugune liha ja just selle kaastunde kusimuse tottu. Armastan loomi hullupoora ja mulle tundub tohutult isekas, et minu maitsemeele huvanguks peavad loomad oma elust loobuma. Mul on ka mees ja 2 vaikest last ja neile ma muidugi taimetoitlust peale ei sunni, teen tihtipeale erinevad soogid lihtsalt. Alaealiste laste eest ei tohiks selliseid otsuseid langetada.
Austan väga sinu seisukohta ja elukorraldust. Tõesti. 🙂
Kuidas on lood olukordadega, mida te ei kontrolli? Ei pea silmas ainult sünnipäevapidusid, neid toimub siiski harva, aga näiteks kui veedetakse aega vanavanemate juures? Ja lasteaed? Mäletan et kunagi juurdlesid lasteaia kesise menüü teemal, et kas peaks lahingusse astuma… Kas astusid? Või lepid sellega, et seal on nagu on ja kompenseerid kodus korralikuma toiduga? A la kui lasteaias on olnud magustoit, siis samal õhtul kodus kooki ei paku?
Vanavanemaid on meil kaks – meie emad. Nemad teevad mõlemad suurepäraselt hästi süüa ja austavad igati meie põhimõtteid. Vanaema juures saab muidugi alati maiustada – aga seal ka nt tumeda šokolaadiga. Mujal meie lapsed meieta ei käi. Hoidjapreili juures on olnud, seal nad söövad väga head vegantoitu ja kui maiustavad, siis mõistlikult. Meie kitsas tugivõrgustik austab meie põhimõtteid väga. Kui tuuakse külakostiks jampsi, peidan ära. 😀
Lasteaias ma lahingusse ei astunud, kuigi menüü on mõnipäev ikka lausa ahastamapanev. Ma kompenseerin lihtsalt ja annan endale aru, et ainult mõnipäev ühel söögikorral kehvasti süües sööb ta ikkagi keskmisest paremini. Lasteaed, kus E sügisest käima hakkab, nimetab end tervist edendavaks lasteaiaks – ma julgen loota ja eeldada, et seal on parem ja täisväärtuslikum menüü. 🙂
Äkki viitsid välja tuua mõned toidud, mis praeguse lasteaia menüüs on? Lihtsalt huvi pärast küsin 🙂 Mu enda lapsel on küll lasteaiaga selles mõttes vedanud, et a) seal tehakse kohapeal süüa ja b) söögid on hästi mõnusad, head ja maitsvad.
Viimase nädala näitel näiteks viriseks selle üle, et kahel hommikul on hommikusöögi kõrvale kohvijook ja kakao, kolmel õhtul viiest on ooteks: makaronid või ja juustuga, purukook ja meesaiad. Seda muidugi lisaks lõuna peale söödud magustoidule. Eelmisel nädalal olid kahel hommikul viiest hommikusöögiks piima-riisisupp ja piima-nuudlisupp (kiudained??? vitamiinid???), ooteks kolmel päeval viiest samuti magustoit. No ei ole päris minu toitumisalased põhimõtted. Lõunasöögid on enamasti väga okeid, aga just hommikusöögid, joogid, magustoidud ja ooted – need teevad natuke nukraks…
A nad ikka puuvilju saavad seal?
Vahepalaks saavad köögivilju ja puuvilju jah. 🙂
Aitäh taaskord väga mõnusa postituse eest. Toitumisteema on ka minule väga hingelähedane,samas on päevi, kus ei taha, jaksa, suuda süüa teha, kuid enamasti naudin kokkamist. Endal on mul pisut alla 2-aastane plika ja see võitlus, et talle ei topitaks krõpse, magusaid krõbinaid, komme pihku, on kohati ikka hullumeelne (jäätist, kooki, puuvilju jne ta ikka saab). Mul on vahest nutt kurgus…
Tegelikult tahtsin tänada, et selliseid postitusi teed ja ootan neid edaspidigi, olen saanud palju häid ideid.
Juhul kui teed kunagi veel sarnaseid postitusi, siis oleks huvitav teada, mis on need köögitarvikud, mis su elu lihtsamaks teevad või lihtsalt on toredad. Kas on ka lemmik kokkasid või kokaraamatuid (või ka netiavarustes mõni hea koht, kus on toredad retseptid – taimetoit. ee on minu jaoks ääretult huvitav koht, sealne tomati-kikerhernekarri on lihtsalt imeline).
Oiiiii Miiu, aitäh selle imelise postituse eest! Katsume isegi nende põhimõtete järgi elada aga nii tublid me veel ei ole- ümberõppimine võtab ikka aega. Õnneks on suureks motivaatoriks laps ja tema heaolu 🙂 Mul tekkis hoopis selline küsimus lisaks, et on sul ehk jagada häid marinaadiretsepte? Olen mitu korda su postitustest lugenud, et teed enamasti ise lihale marinaadi ja tahaks kohe teada, millised on teie pere lemmikud. See suvi on meil laps nüüd selles vanuses, et tahab sama toitu, mida isegi sööme aga grillides ei tahaks poekraami talle anda. Ise ei ole ma liha marineerimises aga üldse osav. Tahaks ju ikka sellist marinaadi, mis lihale natuke erksust annaks aga samas ei oleks igasugust jama täis. Ehk oskad aidata 🙂
Issand, ma tänan sind selle kotleti-nipi eest. Miks ma kotlettide ahjus küpsetamise peale ise pole tulnud.. Aga pöördõhu-režiim kindlasti madalama temp-iga, minu ahjul on pöördõhk režiimil 150 kraadi ees n-ö defaultina ja seda kasutangi, sest õpetuses oli kirjas, et see pöördõhk 150ga küpsetus vastab 200 kraadisele tavarežiimile.
Ja muidugi kogu ülejäänud postituse eest suur tänu, olen kõigega 100% nõus!
Aitäh sulle väga põhjaliku ja huvitava sissekande eest. Ma lugesin ja ahmisin infot ja mõtlesin, kui tubli sina ja H olete ja kui hästi te oma lapsi kasvatate.
Aitäh, et oled eeskujuks paljudele ja usun, et tänu sulle tahame me igaüks olla parem toituja ja väikenegi muutus on millegi suure algus.
Aitäh, et oled leidnud jaksu, et uuesti blogida ja kirjutad igapäevasel super lahedaid postitusi.
Suured tänud inspiratsiooni eest! Oleme ise sarnaste põhimõtetetega.
Meil on kehvad lood pisut “tugivõrgustikuga”, mis meie ümber on. Üks lapse vanaemadest on tõeline kommilemb, onu pakub krõpsu, kasuõde tuleb külla limonaadi ja šokolaadiga. Draamat ja selgitustööd on ikka palju olnud. Õnneks näen nüüd juba tulemusi. Suurim võit oli see, kui sain abikaasa endaga ühte paati ja see juhtus poolteist aastat tagasi nii, et ta tõi poest ühe kõrrejoogi. Võtsin köögikaalu ja mõõtsin suhkrukoguse ning tõstsin mehe ette. Kusjuures oli isegi tavalisest väiksema suhkrusisaldusega jook, aga mu mees oli šokeeritud. Pärast seda oleme ühes paadis. Ta lihtsalt ei teadnud. Kahjuks meie sugulased on küll seda meelt, et me rikume laste lapsepõlve ära. Et nende aju ei saa arenemiseks vajalikku suhkrut jne. Muidugi omaette ooper on piim, mis meie arvates ei peaks nii suures koguses tarbitama, aga lapse vanaema pööritab selle peale silmi, et kust lapsed oma vitamiinid saavad?! Oeh, mõnikord on raske. Samas on mul nii hea meel, et meie toidulaud on laste sünniga nii palju paremaks muutunud.
Küsiksin ka häid marinaadide retsepte. Ühe sain su instagram storyst näpatud (keefiri ja kanaga), aga mis veel teie repertuaari kuulub. Kohe tulemas ju jaanipäev 🙂
Tervitades! P
Nagu minu kirjutatud! Piimast ja kommidest ilma jäämine on vist lausa vanglakaristust väärt …🙁
Ma väga-väga loodan, et kunagi jagub mul emaks saades samamoodi kainet mõistust ja kannatust, et olla nii eeskujulik ja tubli! Aitäh taaskord motiveerimast!
Tubli-tubli!
Kuidas Sa käitud, kui laps on nt 14-aastane ja käib juba iseseisvalt teiste sünnipäevadel, pidudel? OK, selgitustööd on ju juba 14-aastat tehtud, aga igal sammul ei ole ju suure lapse kõrval, lisaks on ju selles eas huvi kõike proovida ja kui veel teised ka söövad. Mu lapse klassiõe pere on veganid ning suht äärmuslikud nt ise kasvatavad oma kõik toidu, käivad vaid jala, ema sünnitas kõik lapsed kodus, isegi tegi platsentast küpsiseid, lastel puuduvad telefonid , taskuraha jne. Kahjuks on just see tüdruk sünnipäevadel alati krahmanud laualt nt krõpsukausi ja konkreetselt ajab seda endale näost sisse nagu näljamaalt saabunud:(
Tuleb meelde, kui kunagi esimene laps oli pisike, siis ka kõike ja kõiki keelasin ning valvasin, no teismelist enam ju ei valva:) Mõned muidugi valvavad, lihtsalt mina nii ei valva:)
Selgituseks mainin ära, et mul mõistlik teismeline ja ei söö/ joo rämpsu, lisaks iluvõimleja, kellel niigi oma range menüü, lihtsalt teisi temavanuseid vaadates tekivad sellised küsimused. Kõik ju loodavad, et tema laps küll nii ja naa ei tee;)
Kuidas plaanid oma lapsi eemale hoida rämpstoidust väljaspool kodu tulevikus?
PS! Minu arvates on kartulid ja popcorn ka ebatervislikud;)
Sa loed üle ridade, loe hoolikamalt. Kui kõht on korralikku toitu täis, võib maiustada. Popcorni, šokolaadi, jäätise või friikartulitega. Mis parajasti isutab – elu on nautimiseks. Mismoodi kartul sinu meelest suisa *ebatervislik* on, võiksid minuga ka jagada. Muidugi ei ole kartul mingi superfood, aga selle ebatervislikkus on mulle küll võõras. Popcorn valmib potipõhjas väga väheses õlis maisiteradest ja maitsestatakse Himaalaja mineraalsoolaga. Mais on snäkina (!) ebatervislik… kuidas? 🙂
Argument, et need, kes pole harjunud kontrollimatult rämpsu vitsutama, peaksid olema võimaluse ilmnedes selle järele nagu pöörased, on (nagu sa postitusestki lugesid) mulle tuttav. Milline osa minu jutust sulle nõnda äärmuslik tundus, et seda platsentaküpsistega võrdled, ma aru ei saa. 😀
Muidugi sööb teismeline seda, mida tahab. Tõenäoliselt hakkab ta juba varemgi küsima, misasi see McDonalds on ja mida sealt täpsemalt antakse. Küll ma talle siis selgitan, kui ta suurem on ja asju kaalukausile panna suudab, et söö burksi, aga tea, mis seal sees on. Ma ju ei valeta lapsele, et oi-oi-oi, meie seda ei söö, meie oleme hirmus tervislikud – see oleks valetamine (kui ma ise ka vahel harva söön) ja mul ei ole kavas oma lastele näkku valetada. Aga jätkuvalt – kuni ta ei küsi, mina talle ei tutvusta. Sest see oleks iseendale jalga tulistamine!
Jääb loota, et Su lapsi ei huvita rämpstoit nii 10-aasta pärast:)
Lihtsalt nii tuttav jutt Su sulest, olen Sinust pea 10-aastat vanem ja samavanalt tagusin endale vastu rinda ning kuulutasin, et MINU lapsed ei saa iialgi kommi:D Seda tegid ka mu sõbrannad, lihtsalt elu näitab, et vahel lapsed ikka saavad elus kommi ja jäätist:D Muidugi emana saab tiba reguleerida, kui vanalt;)
Tegelikult ei tohiks üldse autoga sõita , maja kütma ja kuusevõrsetest elama, kõige tervislikum:D
Oot nüüd… pidid teist korda hoolikamalt lugema ju? Kas ikka jäi teisel korral ka vahele see koht, kus ma kirjutan, et “head aastad” kommideta on läbi ja kui kuskil pakutakse, ma kätt ette enam panna ei saa? 😛 Ega ma siis teise käega rinnale tao, et minu laps ei söö kunagi. Ma lihtsalt ei osta ise ja ta ei küsi ka. Maiustame mõistlikult nende (ebatervislike) asjadega, mis on meie ühised lemmikud ja mida ka siin postituses loetlesin. 🙂
Eks Sinu blogi ning ei suuda taluda, kui keegi teistmoodi kaasa räägib ja raske ette kujutada, et lapsed saavad kunagi suureks ja ei küsi enam Sinult kõike ning mõnes asjas lähevad arvamused enda lihase lapsega lahku:D
Aga edu!
Sa millegi pärast surud seda arvamust peale mulle ja see ärritab mind, sest otseloomulikult ma ei looda, et ma suudan iseseisvalt mõtlevale inimesele oma tahtmist peale suruda. 🙂
Aasta Ema ja Isa pärast laste uneaega… – appi kui hea seda lugeda on, et on veel vanemaid, kes, kui lapsed magavad salaja rämpsu söövad.
Nii, hea on lugeda, et veel on emasi, kes pole lapsele mac ega hessi tutvustanud (Mul suurem 6 ja väiksem 1,5).
Krõpsu ja limonaadi on suurme kahjuks juba ühel sünnipäeval saanud ja eks ta on ka kodus nurunud, aga siiani pole pidanud ostma.
Kommimaitse sai suurem 2,5 aastaselt lasteaias 🙁 oi kui tige ma olin, oli kokkulepe, et kõik vanemad toovad puu- või juurvilju sünnaks ja üks ema tõi siis 3kg komme lastele, muidugi sõid kõik lapsed isuga ja pärast oli paha olla :S
Veab, et teil vanavanemad vähemalt mõistliud, meil ikka ostetakase pidevalt rämpsu (äi arvab, et välismaalt peab pidevalt tooma keemiattäis kummikomme), õnneks on laps nüüd ise ka arusaanud, et värvilised kummikommid pole head, aga algul oli ikka suur võitlus nende pärast. Sama jama on arvatavasti varsti ka väiksemaga ees 🙁
Ma olen aus, minu ja mu mehe toitumine oli enne last ikka väga käest ära, aga rasedusega hakkasin aina rohkem lugema ja uurima ja ausalt päris jubedad tundusid need kogused ja ained, mis nö valmistoitudes sees on. Peale seda teeme kõik ise. Ka ketšupit saab väga edukalt ise teha ja kui felix reklaamib, et igas kilos kešupis on 2kilo tomateid, siis kurat, mul kulub 1kilo jaoks 5-6kilo tomateid 😀
Aitäh selle postituse eest! Nii hea on lugeda, et me ei ole mehega ainsad selliste põhimõtetega. Saame päris tihti kriitikat, et oma kahesele komme ja muud sellist ei luba ning poolmõnitavaid lauseid, kui räägime, et me ei osta poest “mahla” ega poolfabrikaate. Mulle on isegi seda ette heidetud, et iga päev oma perele süüa teen, sest mis mul ometi viga on, et kahe väikese lapse kõrvalt nii palju vaeva näen. “Makaronid ja ketšup lapsele ette ja küll ta nendest ka kõhu täis saab!” on lause, mis mulle alles hiljaaegu öeldi. See oli nii kurb, et ma ei osanud midagi isegi vastata. 🙁 Enam sünnipäevadele koos lapsega minna ei tahagi, sest siis hakkab üks tänitamine pihta, kuidas ta tulevikus kindlasti kõikidel külaskäikudel nägu kommikausis kinni on. Lasin tal siis viimasel sünnipäeval süüa seda, mis ta ise tahtis ja ta haaras ikkagi näksimiseks ainult puu- ja juurvilju. Proovis maiuseid ka, aga kuna pole sellise suhkrukogusega harjunud, siis ei söönud midagi lõpuni. Samas kui need lapsed, kes kodus koguaeg maiuseid saavad, mugisid seal peol nagu viimne päev oleks käes. Aga ei, just minu laps hakkab õgardiks, eks. 🙂 🙂 Jah, me küll sööme vahel pitsat ja jäätist, aga ka seda viimast olen hakanud nüüd ise tegema. Laps sööb neid külmutatud smuutilaadseid mahlapulki sama hea meelega kui poest ostetud jäätist, aga esimene neist on kindlasti tervislikum seega win-win. Jumal tänatud muidugi, et mul lapsed on, sest enne lapsi toitusin väga halvasti ja praegu mul läheb süda pahaks kui ma mõtlen nende hallide “kana”nagitsate peale, mida ma näost sisse ajasin. ÖÄK!
Nii asjalik ja hästi loogiline postitus! Ja mina ei pea sind üldse kurjaks füürer-emaks. Loogiline, et laps ei oska tahta midagi, mida talle iial pakutud pole. Mul ei ole veel lapsi ja ise pole ka päris patuvabad toitujad, aga 9 päeval 10st teeme ise süüa ja poofabrikaatidest seisab “hädaolukorraks” sügavkülmas tavaliselt paar pitsat, kui tõesti muud teha ei jaksa. Mugavuse mõttes kasutame fitlappi, sest siis ei pea pead vaevama, mida süüa teha, ostame korra nädalas nädala toidukraami ära ja ei pea enamasti toitu ära viskama, mis külmkappi vedelema jäänud on. Suudaks ainult magusast loobuda… igatahes on arenguruumi veel palju. 🙂
Ainult üks küsimus tekkis mul – nimelt kust teie pere liha ja muud loomseid saadusi ostab? Ma olen juba nii-nii kaua mõelnud ja mingil määral süümekaid tundnud, et ise ka seda kohutavat lihatööstust enda tarbimisega toetan. Veganit ei saa minust ilmselt kunagi, aga kui majanduslikult võimalik oleks, tahaks ideaalis kõik loomsed tooted osta mõnest talust, kus tean, et kanad ja lehmad õnnelikult õues ringi jalutada saavad.
Viimase lõigu kohta – sama siin. Kui oskad soovitada, kuidas linnas elades paremini ja mugavamalt saaks, palun aita sõber ka hädast välja. Ma mõtlen, et kui katlaruumi sügavkülm-kirstu mahutan, sebin endale mingi lihainimese kuskilt, et saaks osta talust suure hunniku ja ise hakkliha jms ette valmistada. Aga tõesti, mul ei ole head lahendust, koguaeg vaevan sel teemal pead. Kui oskab keegi (Harjumaal elav inimene) hüva nõuga aidata, olen suur kõrv. 🙂
http://omaporsas.com/asukohad/
Seda poodi Nõmme turul tean! Aga veist või lindu?
Baltas müüvad nad koduka järgi vasikat ka
Laagris on nüüd igal neljapäeval OTT-id:
https://www.facebook.com/groups/1439942932729583/
Nende kaudu võiks ka õnneliku eluga loomade liha saada 🙂
Nii tore põhjalike vastustega postitus! Suur aitäh selle eest! Meie peres laias laastus asjad tegelikult samamoodi 🙂
Puuviljade ja kätepesemise valguses tahtsin veel lisada, et kuigi hindasin varem kõrgelt rimis ja prismas pakutavat võimalust endale lõunaks ise salat komplekteerida, siis peale seda, kui tõenäoliselt just nendest lettidest endale kaks korda noroviiruse sain ja seda lahkelt ka kõikide oma lähedastega jagasin, ei taha seda täis aevastatud salatit sealt ka enam osta :/
Te olete ikka super vanemad, kadestan teid südamest 🙂
Ootan pikisilmi uut nädalamenüü postitust, oled mulle nii palju häid ideid andnud. Aitäh!
Tore postitus toitumise teema pealt. Olen vägagi nõus. Kas E hakkab käima sellises lasteaias kus pööratakse rohkem tähelepanu toitumisele, selline lasteae on olemas nagu Rabarybliku lasteaed kui ma õigesti mäletan
Aitäh! 🙂 Ei ole Rabarüblik, aga ma pigem ei mängiks avalikult äraarvamismängu – ei taha, et Internetis oleks avalik info selle kohta, kus lasteaias mu lapsed käivad. 🙂
Tahtsin veel küsida, et kuidas suhtub E igasugustesse reklaamidesse, kus “vastupandamatuid” ja “imemaitsvaid” suhkru- ja keemiapomme pähe määritakse? Ja poes on ju ka just täpselt laste käe- ja silmaulatuses kõik Elsade ja minionide piltidega maiustused. Teda ei huvitagi tõesti? Selles vanuses räägivad ju lapsed omavahel juba ka, et mida emme kellelegi ostis.
Ma loodan, et sa selleks ajaks, kui lapse saan, raamatu kirjutad 😃 No tahaks ka nii tubli ema tulevikus olla ja nii mõistlikud (ja üle mõistuse armsad!) lapsed kasvatada.
Meil on poes olles palju juttu olnud, et cooli pildiga asjad on väga cooli pildiga, aga sees on harva asjad, mida me vajame. Näiteks toon võrdluse talle Lotte kaerahelveste ja tavaliste vahel – kui tahate, ostame vabalt Lotte pildiga, Lotte minu lemmik ka. Aga Lotte limonaad ei muutu sellepärast meile vajalikuks, et seal on koerapilt peal. Ta suht hästi seda pildiasja taipab. Ma vaatan temaga neid ägedate tegelastega reklaame ja pakendeid koos ja ka kilkan kaasa, et oo vaata kui kihvt reklaam ja kui nunnu tegelane. Siis on kuidagi seda dialoogi pärast kergem pidada, et kahju, et sisu niruvõitu on. Et pildiga ostame siis ajakirju jms, aga toitu selle järgi, mis pakendi SEES on. Seni töötab. Kui võimalik, ostan alati oma pointi illustreerimiseks pildiga asja. Nt. Lotte vee või need eelpool nimetet kaerahelbed jms. 🙂
Suured tänud selle põhjaliku postituse eest, väga huvitav lugemine oli. Ootan huviga, köögi/toiduga seotud postitusi, ametialane huvi. 🙂
Aga peale lapse sündi on meie pereski toitumine palju paremaks läinud. Nii lihtsalt enam rämpsu ei söö, vähemalt lapse nähes. Ka aasta vanemad, kes “maiustavad” lapse une ajal. 🙂
Kui ei oska küsida, siis ei paku, on väga hea kokkuvõte meie põhimõtete kohta. Milleks lastele asjata suhkrut sööta, see pole üldse vajalik.
Nüüd on meil kodus alati värsked puuviljad/marjad, köögiviljad, lapse lemmikuks on mustikad, apelsin, kurk ning tomat on number ÜKS.
Samuti on oluliselt suhkru tarbimine vähenenud. Täna sai poest ostetud pastakaste, ühes purgis oli 12g ja teises 6,5g suhkrut 100g kohta, meeletu vahe.
Tänu normaalsele (vahest libastume ka ikka) toitumisele olen paremas kaalus, kui kunagi varem. See “imelik” (teiste arvates imelik, et vaid täisteratooted, puhtamad ja suhkruvaesemad toidud jne) siiski palju maitsvam ja kasulikum.
Küsiksin veel, et milliseid magutoite teil peres valmistatakse?
armas Miiu! Selle postituse peale ei jää muud üle, kui käed taeva poole visata ja hüüda: jaa! JAAA!
Kattub üks-ühele meie pere põhimõtetega. Huvitav hoopis see, kuidas nö jätkusuutlikust(laste toitumisharjumuste kujundamisest kogu järgnevaks elusks!) tervislikust-täisväärtuslikus toitumisest on saanud midagi “radikaalset”.
Kõike kõige paremat teie perele! Kui ma olin enne totaalne fänn, siis nüüd olen ikka täiesti sõge fangurl! 😉
Oeh, toit ja laste toitumine on see teema, millesse kirglikult suhtun. Võiksin lõputult sest jahuda:) Kirjutan kahe käega alla su jutule, Miiu. Sooviksin hammaste teemal lisada, et komm või mõni muu maius ei ole kindlasti ainus hambaaukude tekitaja. Hambakaaries tekib halva suuhügieeni ja ebakorrapärase toitumise koosmõjul (liiga tihe söömine, näksimine). Hambad ei ole loodud koguaeg sööma. Tean isiklikult veganist väikelast, kes komme või muid maiusi ei saa, kuid ometi on tal päris hull hambakaaries 🙁 Meie peres aitab siiani meie hambaarsti soovitus pesta korralikult kaks korda päevas hambaid, maiustusi tarbida söögikorra osana, peale sööki loputada suud puhta veega ja hoiduda pidevast näksimisest.
Väga hea postitus! Mind huvitab, et kas sa tomatipastast/purustatud tomatitest valmistatud toitudesse ka suhkrut ei lisa? Mulle tundub alati, et need vajavad magusust ja lisan raske käega 400 g kohta umbes 3 spl suhkrut, mis on tegelt sama või rohkemgi kui poe tomatikastmetes 😕 Kuidas seda vältida? Kas mu maitsemeeled on rikutud?
Ikka lisan, see on kõigis toidupostitustes kirjas ka. Võib-olla mitte 3 spl, aga natuke ikka. Teised köögiviljad annavad ka magusust ja ma püüan harilikult valida mee või rafineerimata roosuhkrugi, et oleks pisutki parem (natukegi midagi head ka veel peale tühja suhkru). 🙂
Proovi järgmine kord suhkru asemel balsamicot lisada tomatikastmele. Lugesin kunagi ühest toidublogist seda nipi, et umbes 15 minutit enne, kui kaste valmis lisa sorts balsamicut ja pole suhkrut vaja. Talitan juba aastaid niimoodi.
Su blogi on väga mõnus.
Aitäh, Ketlin! Balsamico on ju samuti väga happeline, kuidas see tomati happelisust tasakaalustab? Proovin kindlasti, aga samas ikkagi olgu rõhutatud, et supilusikatäis suhkrut pajatäies kodutoidus ei ole tervisele kahjulik!
Oled kindlasti tulevikus mulle eeskujuks. Kuigi ma juba tean ette, kui raskeks mul läheb, sest minu ümber on väga palju kalleid sugulasi, kes taolisest toitumisest suurt ei pea. Muidugi toidud on kõik ülimaitsvad, aga no tead isegi…
Aga kõige kohutavam asi, mida minu kõrv on kuulnud on LASTE ÕLU. Ehk siis issi joob päris õlut ja lapse jook (limonaad nt coca-cola plekkpurgis) on lapse õlu. Õudne…
Suurepärane postitus ja oled ka minu suur eeskuju. Olen kahe käega sinu põhimõtetega päri, aga kui aus olla, siis olles kasvanud hoopis vastupidiste toitumisharjumustega – kartul, soust, makaronid. Limps/mahl/piim toidu kõrvale, igasugu fabrikaadid jms soojendamine on soe söök jne jne, siis on ikka üliraske seda mustrit murda. Oleme elukaaslasega (kellel kodused harjumused olid minu omaga samad) juba 6 aastat oma toitumisharjumusi vaikselt muutnud – köögiviljad on igapäevane menüü osa, jogurtid jms magustatud piimatooted ei ole tervislikud, vesi on ainus janukustutaja, poolfabrikaate tarbime ka väga vähe, kuid siiani siiski. Aga igaljuhul edukalt liigume sinna poole ning nüüd kui meil on ka aastane laps, siis see on veelgi suurem motivaator oma söömisharjumusi korrigeerida ning sina oled ka selles osas super motivaator. Ja kuna laps hakkab ka juba aina rohkem küsima ja tahtma ise süüa samu asju mis meiegi, siis on see samuti super motivaator, mitte ostmaks koju asju, mida ma lapsele ei taha anda. Ja see reguleerib ka väga hästi mu enda toidulauda, sest teadmine on olemas, puudu on ainult veidi distsipliinist 😀
Aga jah see harjumuste ja mõtlemise muutmine on minu jaoks kuidagi hästi keeruline. Lihtne näide – piima-makaroni supp oli lapsepõlves igati “tervislik” toit, aga no tegelikult ei ole selles toidus praktiliselt midagi.
Lisaks kuna rakendame üsna sarnast toiduvarumise süsteemi, oskad sa ehk nõu anda, kuidas säilitada erinevaid värskeid toiduaineid ehk mida hoida külmikus näiteks? Kui ostan nädala varu värsket, siis nädala lõpuks kahjuks ei ole suurt midagi säilinud.
Sa oled ikka mega tubli ja oma postitustega muudad reaalselt maailma paremaks. Minul on sinu nõuannetest ja nippidest väga palju kasu olnud!
Mulle tundub, et on aeg Miiu kokaraamatu jaoks. Mina küll ostaksin ja paneksin köögi raamaturiiulile. 🙂
Mul oli eile täiega off-päev, kus ma tundsin KÕIGE ees süümepiinu. Ja siis sattusin seda postitust ka lugema. Mul on lihtsalt viimased kuu aega olnud üsna kehva tervis ja ma olen jätnud oma pere omapead toituma liiga palju kordi… Ehk et kui ma tegin kuu aega tagasi muskaatkõrvitsast ja muust püreesuppi, siis jäi umbes viimaseks toitainerikkaks toiduks pere laual. Ja siis ma loen seda postitust nagu mingist üliinimeste perekonnast ja mõtlen, et ma olen kohutav inimene, kes saeb oksa, millel ta istub. See pole kuidagi mingi tagaselja etteheide su postitusele, lihsalt puhas hala ise enda kohta… Sorry, et su kommentaariumisse tundsin tungi seda teha…
Ehk et nõus! Kõigega!
Suva! Mõnikord on elu elu ja siis tuleb minna lasta, et jaksata. Pealegi ei pea sa kogu oma pere toitumise eest üksi vastutama, nad võivad (ma lihtsalt eeldan, ei tea tegelikult ju teie perest midagi) end ise ka mõistlikult toita. 🙂
Kogu see postitus on lihtsalt nii hea! Eriti lapsevanematele. Väga paljudel on siit palju palju õppida. Ma olen väga tänulik, et võtsid vaevaks põhjalikult vastata minu pikale küsimusele laste ja maiustamise jms kohta. Aitäh!
Ma jagan sinu seisukohta sajaga ja vaatan alt üles, kui head eeskujud te oma lastele olete ja kui hästi te olete selle kõik toimima saanud. Ja ma pole hetkekski arvanud, et olete lapseiinaja vaid risti vastupidi – supervanemad!
See kõik motiveeris mind veel enam hoidma seda suunda, et mina kujundan enda lapse toitumisharjumusi ja loomulikult ma tahan anda endast parima, et tema toidulaud oleks mitmekesine ja läbimõeldud. Ma olen ennast juba aastaid tagasi ümber kasvatanud ja pool-fabrikaatidelt üle tulnud päris toidule. Aga kardan seda välismõju enda suhtumisele ja lapse toitumisele, kui tulevad pilgud et mis mõttes ma oma aasta-kahe-kolmesele jäätist ja pulgakomme ei anna, et lastele maitseb. Ma olen pakkunud oma üheksa kuusele suvikõrvitsat ja banaani, need maitsevad talle. Miks ei võiks see olla, tema komm ja jäätis, kui see ju ka maitseb talle.
Ära tundsin ma end selles osas, et ma olen ise lohutussööja ja ma täiega loodan, et suudan oma last lohutada pigem mõne toreda koostegemise või kasvõi lihtsalt tema jaoks olemas olemise-rääkimisega, kui et käsi tõttab talle kommi suhu pistma.
Mul on lähedal üks pere, kus lapsed ei söö peale juustusaia ja makaronide põhimõtteliselt midagi. Laud on lookas, lausa kuhi on peal kommidest-krõpsudest. Seda on nii kurb vaadata ja nii raske on nende lastega. Ja mida vanemaks saavad, seda keerulisem on nende toitumisharjumusi ümber kujundada. Õpetada sööma värvilisi köögivilju värviliste kommide asemel.
Miks ma selle küsimuse üldse esitasin, oli see, et mulle tundus see “ma pole andnud-ta pole tahtnud” mõtteviis tundus liiga lihtne, et päriselt selle peal lapsi üles kasvatada saab. Aga teie pere pealt saab küll šnitti võtta, et see toimib.
Kui siin elus on üks ideaalne amet, siis ema olemine on sulle küll ideaalne!
Täiesti useless fact nii pika ja põhjaliku postituse otsa, aga ma pole mitte kunagi tundnud vajadust tomatitoitudesse suhkrut lisada 🙂 Natuke suhkrut käib hapukapsasuppi, seda küll.
Kas sa oled need toitumise põhimõtted lapsepõlvest kaasa saanud või koos pereeluga sisse harjutanud?
Kui Virsikul ei oleks rauaprobleemi, kas siis oleksite tõenäoliselt veganid?
Pereeluga sisse harjutanud. Kuigi minu emme on alati väga hästi kodus süüa teinud, pole mulle limonaadi jootnud ja minu memme kasvatas oma aias kõiki võrratuid maailma vilju, mida ma oma käega korjata sain ja mida väga eriliseks ja vingeks pidasin. Näiteks pastinaagi lõhn ja maitse on hästi tugevalt minu lapsepõlvelõhn ja -maitse ja need assotsiatsioonid, mis mul memme aia viljadega on, on hästi tugevad ja tähtsad mu jaoks.
Ei oleks, sest nagu öeldud – ma olen kindel, et inimene on mõeldud sööma taimset toitu, aga pole üldse kindel, et EI ole mõeldud sööma loomset. Usun tasakaalu. Aga tahaks paremini ja puhtamalt. 🙂
Minu arvates on ka väga tänuväärne, et sa oma blogis jagad mõtteid ja ideid, kuidas oma igapäevast elu natuke paremini korraldada. Mitte, et keegi elaks “halvasti” aga alati on tore kuulda, kuidas keegi teine teeb. Iseasi, kas siis inimesed nö omandavad mingisuguseid ideid või ei – see juba iga inimese enda teha. Aga veelkord super aitäh, et oled oma teadmisi toitumise/kokkamise vallas jagamas, sest tõepoolest, ei ole see mitte kõigile. Kuidas sa endas selle kokkamisgeeni leidsid? Uskumatu on see, et kahe lapse ja töö kõrvalt sul on ENERGIAT iga õhtu oma pere lauale värskelt tehtud roa tuua – kui palju aega sul keskmiselt iga õhtu söögi valmistamise peale läheb? Huviga ootan, et kuidas sa nädalamenüü 50 euroga disainisid!
Ma olen alles üsna hiljutune Sinu blogi jälgija, nii umbes 3k äkki alles, aga aitäh, et Sa oled selline just nagu Sa oled ning, et Sa blogid 🙂
Meil on Sinuga täpselt samad põhimõtted nii laste kui söögi osas ning mul on hea meel, et Sa neid nii armsalt leebelt kirjutada oskad. Ma ise olen veidi tulihingelisem ja konkreetsem ja see tekitaks pigem trotsi ehk lugejas hoopis.
Igatahes mul 3 last, kellest suurim 11 ja nooremad 3 ja 2 ning no suuremad saidki esimese kommi 3a lasteaias kaaslase sünnipäeval. Mäkis või kuskil kiirtoidukohas pole nendega üldse käinud, kuigi ise vahel patustan salaja (no paar korda aastas) ning söövad kõik kolm poissi suurima hea meelega emme tehtud köögiviljavokki ja vokitud lillkapsast jne. Ja januks juuakse vett, vett, vett.
Ma ka ei mõista seda suhkurhulluse teemat ning vedasin alles hiljutu vägikaigast lasteaiaga, mille toitudest said lapsed iga päev mitmekordse norm.annuse suhkrut. Lisaks see ei ole ka normaalne, et mina kodus söödan lastele kvaliteettoitu, aga lasteaias antakse pihve, pelmeene, vorstikesi – mu lapsed kõiki neid esimest korda saanud lasteaias – kodus me neid ei tarbi.
Ühesõnaga oled tubli!
Ja praetud/grillitud suvikõrvitsad on minugi suured lemmikud. Maailma parim asi. Võin süüa neid söögiks kui magustoiduks 😀 sest need on nii head 🙂
Ma täitsa huvi pärast küsin, kas oma koera toitumist ei ole kunagi mõelnud vähe teravama pilgu alla võtta? Nimelt, näiteks uurida, mida sisaldavad poest ostetud krõbinad ja palju loomal sealseid süsivesikuid päriselt vaja läheb. Mina isiklikult olen oma puudlipoissi toitnud väikesest saati toortoiduga (toores loomaliha, toored kondid, loomade organid, va sealiha) ja koerapoisi tervis on suurepärane. Ainus probleem ongi see, et ka kallimaid loomapoe krõbinaid sööb ta vaid suure näljaga 🙂
Koerakasvatajate seas on selline toitumine järjest hoogu kogumas, täiesti huvi pärast loeksin ka nö “tavainimese” (ehk siis mitte “hullu koeraemme” 😀 ) arvamust!