Ei ole see juhuslik, et ma siia viimasel ajal nii harva satun. Ja ei ole asi selles, et poleks mõtteid, mida siin jagada – mõtteid on lihtsalt liiga palju. Ja mõtted on valdavalt muremõtted. Niisuguseid muresid ja mõtteid on palju, mis tunduvad minu jaoks liiga suured ja miski kuidagi ei… edene?
Kuigi ma tegelikult tegelen enese süvaanalüüsiga all day every day, ei usu ma kurbuse ja hädade sisse kaevumisse. Ma ei usu kaeblemisse ja endale kaasa tundmisesse. Kusjuures on siin minu peas oluline vahe lihtsalt hambad ristis nui neljaks “tugev olemisega”. Mulle on #selflove temaatika selles vaata-peeglisse-ja-ütle-endale-et-sa-oled-ilus võtmes (kuna ilu kui kontseptsioon on esiteks subjektiivne ja teiseks lihtsalt väljamõeldis, siis ma ei oska ennast sellel skaalal mõõta ega saa aru, miks keegi üldse peaks – enesearmastus 100% algab seestpoolt, sellest peaks alustama) hästi võõras, sest minu jaoks tähendab enesearmastus hoopis midagi muud. Seda, et ma tunnen iseend, tean iseenda nõrku kohti, deemoneid ja ebatäiuseid ning oskan iseend neile vaatamata pinnal hoida. Ellu jääda.
Ja lisaks tähendab enesearmastus mu jaoks seda, et ma olen iseenda vastu aus. I call myself on my bullshit. Ma ei luba endal oma laiskuse või prokrastineerimise katteks vabandusi välja mõelda. Ei lase endal oma hädadesse mattuda ega süvenda oma kurbust – ma lihtsalt ei veaks sedasi välja. Mina ise pean iseendal aitama võimalikult edukalt ja õnnelikult ära elada ja sellepärast pole mul vaja iseendale korrutada kui halvasti kõik on. Või ümbritseda end inimestega, kellega saaks teineteise hädaorgudele kaasa kaagutada. Ma pean oma mõtete ja tunnetega töötama, mitte nendesse kinni jääma. Sellel ei ole mingit pistmist hea näo tegemise või näiliselt tugev olemisega – vastupidi.
Sellepärast ütlen ma endale ja kõigile enda ümber neil päevil, et ma olengi nüüd pidevalt natuke kurb. Et ma olen ennast analüüsinud ja tean, et mul ei ole de facto muffigi viga, et elu on sisuliselt ikkagi lill (mu maailmas “lill” on pmst kõik, mis tähendab, et hing on sees, arved makstud, elu pole üks suur pasatorm ja et söök on laual – täna tegi mind isegi dušist tulev soe vesi tänulikuks ja õnnelikuks, sounds like hippie bullshit, aga kõigil ju pole ja tasub endale vahel neid reaalsuskontrolle teha), aga meel on kurb ja miski ei suju ja nüüd on nii. Kõigil minu ümber on kergem teades, et mul on niisugune faas ja et asi pole kelleski ega milleski. Asi pole tegelikult isegi minus endas. See on praegu miski, mis on suurem kui mina, see on kõik asjad kokku, ja ma ei saa sinna eriti midagi parata. Seda enam, et ühest põhjust ei o-le-GI. Seega ei kaevu ma sellesse, ma ei tunne endale seepärast kaasa, ma ei vingu, ei hala ja lihtsalt aitan iseendal vapralt edasi minna ilma selle kurbuse sisse ära kadumata. Ja nutan iga natukese aja tagant lörinal.
Aga ohhhh, see edasi rühkimine muutub üha keerulisemaks, mis siis, et ma olen endale kurvastamist lubanud lootuses, et see varsti üle läheb. Ei lähe. Minu elus valitseb suuuur ja segane teadmatus ja kui mul ei oleks minu pereelu, kus kõik on enam-vähem korras ja päris ja lõbus, siis ma oleks juba täitsa nässus. Sellest see suur segadus tekkinud ongi – miski, mis päriselt loeb, pole tegelikult halvasti, aga see ülejäänu, milles segadus valitseb ja kus mingisugused ebameeldivad otsused langetamist ootavad, närib ikkagi ja tõmbab igasuguse motivatsiooni maha.
No ja ma ei taha teile postitada niisuguseid nukrusest nõretavaid kirjatükke, sest see segadus, mis minu sees on, ei ole pidev. Ma ei ole läbinisti õnnetu ja ma ei tunne, et kõik oleks halvasti. Ma naeran ja armastan ja loon ikka, lihtsalt mitte nii, nagu ma harjunud olen. Ma ootan uut hingamist, uut energiat, päikest ja tulbipungasid ja koduaiamuru kõdi varvaste vahel ja peenrakastimulda küünte all ja mingit selgust. Lahendusi. Ja ma olen siia tulemist vältinud, sest te olete mulle olulised ja ma tahan, et te tulete siia ja saate minult jõudu ja inspiratsiooni ja uut hingamist, mitte osa minu lootusetusest ja kurbusest. Vahel on ju enda omagi raske kanda, kummatigi siis kellegi teise oma…
Kuidas siis ennast aidata? Ma püüan langetada need ebamugavad otsused, mida on vaja, et pilvisus saaks selgineda. On asju, millest on raske lahti lasta, aga mis pikas perspektiivis tähendavad, et elu on lihtsam ja toredam. Pean elu kuidagi ära sorteerima ja otsustama, millele ma tahan oma aega pühendada ja mis seda aega ikkagi väärt ei ole. Ma arvan, et see on oluline – ükskõik, kui valulik selleni jõudmise protsess ei ole. Jälle kõlan nii krüptiliselt, aga ma pean need asjad enda jaoks sirgeks mõtlema enne, kui ma saan neist rääkima hakata. Ja meie argipäevalogistika muutub ka kohe nii keeruliseks ja ma ei suuda sellest mõelda ega kirjutada, sest see teeb mind ühtaegu nii kuradi kurvaks ja samas õnnelikuks ka. Ja ma ei taha kõlada nagu mul oleks kellegi teise õnne pärast kurb, sest mul ju ei ole tegelikult. Aga see ei tähenda, et mina ei tahaks ohjeldamatult nutta. Aga ma sellest kirjutan eraldi postituses, sest praegune on juba nii pikk. Ühesõnaga probleem on selles, et ma pean ennast sundima tegema ebamugavaid asju, mis mind hirmutavad, aga ma ei suuda. Südames on nii raske. Aga kui ma ei võta neid asju kätte, hakkab väga varsti veel raskem. Tunnen ennast nagu suur hunnik õnnetust ja saamatust.
Vot niisugused lood. Nagu kõik teised faasid, läheb ka see ilmselt varsti üle. Ma loodan, et väga varsti.
Ueh kui raske on lugeda.. eriti kui ei saa arugi millest jutt 😀 ainylt üks mõte turgatas pähe: kas sa oled rase? 😀
Ei ole 😂 Ja postituse kirjutasin tunde pealt. Teraapia.
Pai-pai!
Kõik on mööduv, ka rasked otsused ja kimbatusse ajavad eluperioodid. Kõik on hästi, aga ometi mitte. Nii tavaline ja nii inimlik 🙂
Sa teadvustad endale nii ilusti, mis su peas toimub ja tegeled sellega (kui lõpuks see hoog peale tuleb). Eneseanalüüs on nii-nii tähtis ja nii-nii raske.
Edu ja hoian pöidlad, et peagi käib peas otsus otsuste tegemiseks.
Aitäh, armas Johanna! ❤️
Ahjaa, unustasin lisada, see Virsiku pilt on lihtsalt nii hästi valitud seda kõike iseloomustama. Ta on lihtsalt hullult kift iseloomuga väike preili.
Ma tahaks isegi seda pilti gifina kasutada sageli enda meeleolu kirjeldamiseks 😀
Palun-palun, mine nüüd võta midagi head nosimist ja viska jalad seinale ning bask in the glory of sadness nii kaua kui saad. Varsti hakkad tegutsema 🙂
Võtsin. Vaatan rootslaste realityt, söön beef jerkyt ja homme saan jälle mõtted selgemaks. Lahti kirjutamine aitas vähemalt siin “õhu puhtaks” teha, saan nüüd selle pinnalt edasi blogida. 🙂
Miiu, alati ei pea ise lahendusteni jõudma! Teinekord aitab neutraalne kõrvalseisja kiiremini pea selgeks saada, olgugi et ta võib rääkida täpselt sama juttu mida sa ise mõtled… Leia endale hea nōustaja/terapeut keda usaldada – nii hea on teada, et vajadusel on olemas inimene kes aitab virr-varri selgeks mõelda 🙂
Terapeuti oleks mul tegelikult vaja mingite minevikutaakade lahendamiseks küll, aga praeguse olukorra jaoks mul oleks nõustamist vaja küll, aga mitte hingelist. 😀 No küll ta laheneb, ma räägingi kõigiga enda ümber oma dilemmadest ja asjadest ja loodan, et hakkab hargnema! Hüva nõu on kallis!
Kalli sulle!
Vabanda, et küsin, aga millest jutt käib?
Üldse mitte paha pärast, aga see oli nii ümmargune postitus nagu Jüri Ratase intervjuu AK-s😀
Hahaha! Jap. See puudutab teisi inimesi minu elus ka, kellega ma pole neist asjadest veel rääkida saanud, nii et veits veider oleks seda siin lahata. Aga ma tahtsin hingelt ära saada, et saaks siin ikka kirjutamas käia. 🙂
Mõte läks rändama selle postituse peale..
Tahaks olla rohkem go with the flow inimene. See on tegelikult ju kulda väärt omadus. Et ei pea olema pulk perses (sorry, not sorry). et years from now on poogen, kas kodu oli kogu aeg piinlikult korras (nagunii ei ole ju!) vaid selle asemel lähedastega rohkem pulli teha. et ei pea olema koguaeg plaan ja millegi nimel püüdlema, olema, pingutama, metsikult vaeva nägema.. et võtta lihtsalt vabalt.
et ollagi tänulik “väikeste” asjade üle (soe vesi EI ole ju väike asi.. tervis, perekond, SÖÖK laual.. ei ole väike asi!).
Teiste imetlemise (näiteks sinu!!!) kõrvalt võiks ka endale vahel õlale patsutada. Ei pea alati pale higis uue eesmärgi poole püüdlema. Sessuhtes see PIDEV rahutus hinges hits veeeery close to home.
Aitäh!
Ps! Virsik on spiritanimal
Ka mind tabab aeg-ajalt rahutuse või kurbuse laine. Kõik on justkui hästi, aga midagi on kas puudu või üle. Värskendav on lugeda, et keegi nii ausalt ja avameelselt selle kirja paneb ja jagamiseks esitleb. Muidu vaatad ennast ja teisi ja mõtled, et oled ainus, kes rahutusega maadleb – “temal seal on ju kõik hästi, ainult minul ei ole”.
Olen lahti saanud millegi hea söömisest või joomisest sellises olukorras, sest tegelikult see tahvel šokolaadi ei aita mind mitte kuidagi. Sellises olukorras tuletan meelde, mis on hästi, mida olen saavutanud ning rahutuse enda lahkamisele energiat ei kuluta. Pigem luban endale ühe laisa päeva, mil kodused toimetused saavad tehtud miinimum programmi järgi ja rahuliku südamega pikutan magav beebi kaisus ning see rahutus läheb üle. 🙂
Tunnen end sarnaselt. Olen lihtsalt kurb, justkui niisama, mittemillegi pärast. Ja nii lihtsalt on praegu ja ümberringi ka lähedased teavad ja teavad ka mitte liiga palju seda valu torkida, sest see on work in progress ega kesta igavesti.
Ma funktsioneerin veidi madalamatel pööretel kui muidu aga vähemalt funktsioneerin. Kohati ei saa isegi aru, et miskit viga oleks aga kui iga natukenegi liigutavam asi ajab nutma ja miski ei rõõmusta nii nagu varem ning raske on leida midagi, mis vähekenegi rõõmu pakub, siis pole ikkagi ok. Mu tass – ei, ämber – on päris tühi kuigi natukesehaaval sinna ikka tilgub õnneks.
Mulle tundub, et päris paljudel on praegu selline kummaliselt kurb ja hall aeg. Usun, et see töötab oma töötamisi ja me kõik väljume sellest veelgi parematena. 🙂
Just minu mõtted 🙂
Kui oleksime teadlikumad, siis teaksime muuhulgas seda, et kõik on valik. Ka kurb olemine. Samamoodi võiksid lihtsalt valida, et oled nüüd ja praegu õnnelik. Tean, et tundub absurd, aga see kõik on lihtsamast lihtsam, kuigi pingutame iga päev, et seda enda jaoks võimalikult raskeks teha. Elus pole häid ja halbu valikuid. Kurb olemine pole vale. Kõik on lihtsalt valikud ja sa saad iga hetk uuesti valida. Kui soovid võin kinkida sulle Access Barsi sessiooni, mis muuhulgas aitab pead selgeks tõmmata. Lihtsalt vali, vali ennast, vali midagi muud kui seni. Aitäh, et oled iseendana suurim kingitus kogu maailmale. #valiennast
Jaa, ma olen nõus ja toimin ka nii. Aga kui sa pead langetama valikuid, mille langetamiseks sul ei ole piisavalt informatsiooni ja sinu valikutest sõltuvad teised inimesed, siis see #valiennast on kõige harilikum eneseabimull. Kõik ägedad loosungid ei ole alati ühesed lahendused kõigele.
Mulle sattus Pinterestis hiljuti ette tsitaat, mis on küll vbl veidi juustune, aga mind kõnetas. Ehk sind ka:
“She believed she could but she was tired, so she rested… and you know what? The world went on and it was okay. She knew she could try again tomorrow.”
Jaksu!
Aitäh, ma annangi alati endale selle võimaluse 🙂 Ma olen õnnetuna punnitades jube saamatu!
Välja ütlemata asjad on need kõige raskemad. Olin ise just seal ja kui see ikka tervise tuksi keerab, siis saad aru, mida tegema pead. Hoia ennast ja proovi võimalikult kiirelt see asi ära lahendada, muidu sa kaua vastu ei pea.
Apppiiii, loen seda ja täpselt nagu ise oleks kõik kirja pannud. Mul on ka sama probleem, et ma koguaeg muretsen ja kurvastan. Ja võin käsi südamel öelda, et pidev muretsemine ja stressamine hakkab jõhkralt tervisele. Lihtne on öelda selle peale “no ära siis muretse nii palju, chill”. Aga kammoon, see ei käi ju nii, ma võin seda endale kinnitada palju tahes, aga lõppkokkuvõttes pabistan ikkagi üle. Rääkimata sellest, et keegi ei taha kurva inimese seltskonnas olla ja ka nukrusest nõretavad postitused tulevad bumerangina enda juurde tagasi #hatersgonnahate. Mina ise vist sellest murede ja kurbuste keerisest välja ei saakski, õnneks mul on toetav mees, kes on ise veidike rõõmsama ellusuhtumisega ja ta püüab mind alati maa peale tagasi tuua. Olgu see siis südamliku vestluse, sõbraliku naeratuse või mõne armsa teo näol. Näiteks mainisin, et mul on vist kevadväsimus, sest ei jaksa midagi ja kõik on nii depressiivne. Aga siis üllatas ta mind sellega: https://www.kingitus.ee/kingitus/laulasmaa-romantikapakett/. Sa ei kujuta ette kui palju võib selline pisike puhkus muuta. Olime ise nagu teised inimesed ja tagasitulles oli ka vabam ja rõõmsam olla. Väike puhkus teeb alati head ning mõistlik on leida oma elus need asjad, mis Sind rõõmsaks teevad, nagu nö. maandavad. Olgu selleks trenn, loodus, sõbrad, kallim vms. Minu jaoks oli see minu mees ja mõnus romantiline põgenemine reaalsusest. Loodan, et leiad ka oma õnnemomendid. Omalt poolt võin kõigile ka Laulasmaad soovitada- ülimalt romantiline ja kaunis oli 🙂