Alles ma siin vingusin, et tarkusehambast järele jäänud haav on nässus. Nagu sellest poleks piisanud (sellega on tegelikult korras ka, AB mõjuvad ja haav paraneb väga ilusti), on mul nüüd ka veel mingisugune kole viirus küljes. Kõik inimesed mu ümber, k.a. mu isiklikud lapsed, on viimase kuu-pooleteise jooksul haiged olnud. Preilid kolleegid juba päris mitu ringi. Mina, nagu ikka, olen ilgelt pika vinnaga – kui ka kogu ülejäänud pere haige on, ei hakka mulle mitte üks tõbi külge, kuid kui kõik teised on paranenud, põen mina kõik maailma sümptomid korraga läbi ja olen rivist nii väljas, et see on midagi õudset. See algas mul eile väikeste külmavärinate ja aevastamisega ning kui Kätlin mu pärastlõunal töö juures välja vahetas, ei sõitnud ma mitte lastevanemate koosolekule, vaid sirgjoones voodisse teki alla halisema ja külmast vappuma. Jumal küll, kui kahju mul endast on! Enesetunne on nii halb, et ärkasin öösel kell kolm üles ja tegin endale vabatahtlikult Theraflud, mis mind sõna otseses mõttes oksele ajab. Ei mingit “iuuuuuu kibäääää ja rõväääää!”, vaid tõsimeeli – mu keha ei talu seda saasta. Aga öösel oleks võinud kasvõi kloori juua – nii meeleheitel olin. 😀
Täna on juba veidike etem – püsti seista eriti ei taha ja ninasõõrmed on salvrättidega blokeeritud, et sealt värki ühtlase joana välja ei voolaks, aga jaksan silmi lahti hoida ja kanasuppigi suutsin keeta. Juudi penitsilliin ju! Ja siit edasi saab küll ainult paremaks minna…
Et H ka läkastab-tatistab ja vist veidi mu elu pärast kartis, jäi temagi täna koju. Vahepeal käisid nad poisuga aias askeldamas – H pesi aknaid (me polnud seda sissekolimisest saati kordagi teinud… #värske) ja poisu ajas hoovi mööda palli taga. Meie poisupoisu on eriti värvikas näide sellest kui mõnus on elu lastega kui sul on oma maja – kui terrassiuks lahti on, roomab poisukas ise õue, vaatab endale mänguasjad välja, mängib koeraga, roomab teise aia otsa liivakasti… täna võttis ta ette oma vedur Thomase palli ja sisustas sellega mängides terve pooltunni. Viskas endale, roomas järgi, viskas, roomas, viskas, roomas… ta on üks jube tubli ja isemajandav väike inimene. Noh… nii isemajandav kui üks tohutu rinnapiimasõltlane olla saab. 😀 Aga see rinnapiimandus on pikem jutt – räägin sellest peagi eraldi postituses.
Oma aias ringi rämmamise juurde käib kahtlemata ka lompidesse sattumine ja muru-liiva-mulla söömine, nagu näha. Härra istub meil, muide, peaasjalikult W-istes, mille pidev korrigeerimine on tüütu ja mille kindlasti järgmine kord arstile minnes jutuks võtame.
Korralik kaskadöör on härra muidugi ka. Kõikjale on tal vaja ronida! Aga tuleb ettevaatlikult alla ka, nii et las ronib.
H nõudis, et ma tema leitud HIIGLASLIKUST päevakoerast pilti teeks. Ma ei suuda otsustada, kas pigem rõve või nunnu…
Ma tean väga hästi kui vastik tarkusehamba haav olla saab.. ma olin vist üle nädala valuvaigistite dieedil sest nii valus ja ebameeldiv oli olla 😀 ja ma muidu proovin valuvaigisteid pigem vältida…
Külmetuste ja teiste sarnaste haiguste-viiruste raviks kasutan ma juba mitu aastat enda tehtud siirupit, mis sobib väga hästi ka immuunsüsteemi turgutamiseks ja ‘kaitseks’. Retsept väga lihtne: 1:3 mett, 1:3 ingverit, 1:3 sidrunit (väiksemate viiludena). Panna purki ja purk külmkappi. Kuu-paari pärast kasutuseks valmis (muidugi võib varem ka kasutada).
Kiiret paranemist!
Minu lemmikjook on kuum ingveri-küüslaugu-sidruni-meejook. Korralik jupp ingverit ja kolm-neli suurt küüslauguküünt riivida, terve sidrun viiludeks lõigata, kannu sisse, vesi peale ja tassi sisse veidi mett ka. Kõlab võib-olla vastikult, aga mulle tõesõna HULLULT maitseb. 😀
Küüslauk tundub küll kahtlane aga ega ta küüslaugu šokolaadist hullem olla ei saa 😀 seega proovin järgi!
Kindlasti proovi!
Poisupoisu on nii armas ja oi kuidas ma igatsen oma aeda, et laps saaks vabalt ringi uidata. Korteris on vaid rõdu, kuhu aegajalt uudistamas saab käia. Mul on kuu aega noorem poja ja ka tissisõltlane, korra tundus, et nüüd on tavatoidu söömise selgeks saanud, kuid haigus viis selle vähesegi oskuse minema.. ootan sinu tissisõltlase postitust 🙂 ja w- iste on meilgi teemas, vahest sätin ja mulle tundub, et kui tal porgand paljalt lasen ringi trallida, siis ta läheb rohkem õigesti istuma.
Meil Virsik ei hakanudki normaalselt sööma enne kui ta rinnast võõrutasin 🙁 Aga poisupoisuga on hoopis teine lugu – ta võib süüa kausitäie putru ja rinnatäie piima takkaotsa. Nemas problemas!
Meil aotab haigustest kiiremini jagu saada Citrosept. Looduslik ja meiarust itõhus, ka haiguste ennetamisel. Ükskord enne puhkusereisi oli väga sant olemine ja kartsin,.et jääbki minemata, siis hakkasingi kohe neid tilkasid andma ja aitas. Lihtsalt üks soovitusm kui juba proovinud pole 😊
https://www.apotheka.ee/citrosept-organic-20ml-pmm0101125ee
Isemajandavad lapsed on tõesti õnnistus, eriti just siis, kui ise oled rivist väljas. Mul ka õnneks sellised eksemplarid sattunud, juba roomamise ajst peale. Ja oma majas on see tõesti mõnuz, kui saavad oma hoovis majandada.
Ilusat sügise algust teile ja kiiret paranemist!
Oi, aitäh! Võtame Citrosepti kindlasti majja! 🙂 Ilusat sügist Kaldemäe toredale pererahvale ka!
Tarkusehambad – kaks tükki kasvasid korraga nii, et lõi RÄMEDA põletiku ja lüualuud ei tulndu enam lahti, üle nädala toitusin läbi kõrre, sest lihtsalt ei saanud suud lahti teha (nii kaua, kuni antibiootikumid mõjuma hakkasid). Õnneks järgenv polnud nii hull. Ja need olid ülemised, ma ei tea, mis siis saab, kui alumised endast kunagi märku andma hakkavad.
Hoopis teisel teemal. Ma ei tea, kas mul on kahe silma vahele jäänud, aga uue kodu postitustes on räägitud, et köök on pärit IKEAst, aga paraku pole mu silm ühelegi pildile jäänud? Kas saab soovipostitusena ka kunagi väikest ekskursiooni köögis? 🙂
Ma istusin ka lapsena kogu aeg W istes ja mäletan siiani kuidas ema käskis mul rätsepistes istuda ja ma olin niiiiiii tige ta peale 😀 lahe, et mul see su postitust lugedes meelde tuli. Peakski emale helistama, pole seda ainult teinud.
Täna sobib muidugi rätsepistme asemel suurepäraselt ka jalad ees (koos või lahus) istumine 😀
W-asend on üks lapse loomulikest kehaasenditest. Füsioterapeudina ütleks, et peamine on neid loomulikke kehaasendeid piisavalt sageli vahetada. Tsiteerin ortopeed Ragnar Lõivukest: “Sellest tulenevalt on lapse jalad puusadest justkui siserotatsioonis ning lapsel on puusaliigeste siserotatsiooni ulatus täiskasvanust märgatavalt suurem ja lapse meelisasend põrandal istudes on see kõiki hirmutav W-asend. Tegemist on lapse loomuliku asendiga ja sedavõrd, kuidas kasvades reieluukaelte anteversioon väheneb, ei saa tavaliselt laps pärast 7–10 aasta vanust enam W-asendit võtta, samas on nn rätsepiste väikelapsele puusaliigeste normaalse arengu tagamise seisukohalt vastuvõetamatu asend”.
Samast artiklist saab lugeda ka mõistlikke teaduskirjandusele tuginevaid arusaamu lampjalgsusest ja ortopeedilistest jalatsitest http://ojs.utlib.ee/index.php/EA/article/viewFile/12066/7176
Mina muretsengi selle W-asendi pärast peamiselt sellepärast, et mulle tundub, et ta ei suuda jalad ees piisavalt hästi tasakaalu hoida ja ei istu üheski teises asendis üldse. Kas see on ikka ok?
Jalad ees (inglise keeles long sitting) nõuab lapselt päris head tasakaalu, seega võib-olla ta alles võtab hoogu selle jaoks. Kui ta istub külje peal (pilti saab näha, kui panna otsingusse side sitting), põlvitab, kükitab, siis on kõik hästi. Üldiselt ma soovitan oodata, vaadata ja kui ikka tundub, et w-istet on liiga palju, küsida mõnelt lastefüsiolt nippe, et last meelitada teistesse asenditesse ka.
Aitäh sulle väärtusliku info eest!