Minu kõige suuremaks motivaatoriks sünnituseelsete hirmumõtete leevendamisel oli mälestus sünnitusjärgsest perioodist – nii Kroonprintsessi kui Virsiku sünnist. Esimene sündis imeilusas Fertilitases, teise sünni järel veetsime mõned päevad Pelgulinna sünnitusmaja kuuenda korruse peretoas. Mäletan sellest perioodist nii suurt hingerahu, õnneuima ja tänu selle eest, et meie koduvabariigis on sünnitus nii loomulik, ilus, intiimne ja perekeskne sündmus. Sündmus, millest saab osa lapse isa, õed-vennad ja ülejäänud pere – kõige lähedasemad sõbrad ja sugulased. Ja et pere saab selle aja veeta nii võrratutes tingimustes nagu seda pakuvad kaasaegsed, ruumikad ja luksuslikud perepalatid. Tänutunne oli tookord nii suur, et plaanisin sünnitusmajale tänukirjagi kirjutada. Võib-olla olid seekordsed sündmused karmavõlg selle eest, et tänukirja ära saata unustasin?
Kui ämmaemand kaks tundi pärast Väikevenna sündi teatas, et me päris kindlasti sel päeval perepalatit ei saa, suutsin pettumusest esialgu päris edukalt üle olla. Kui üks armas blogilugeja poleks jaganud oma kogemust sünnitusjärgse ühispalatiga, ei oleks ma osanud selle peale tullagi, et nii minna võib. Nüüd aga olin end sellele võimalusele avanud ja end selleks vaimselt valmis seadnud. Kurvastasin küll, ent rõõm ilusa sünnituse ja Väikevenna saabumise üle kaalus pettumuse üles. Kui aga sünnituseelse osakonna kõledasse varupalatisse jõudsime – tuppa, mis pole erinevalt kõigist teistest selle ja sünnitusjärgse korruse palatitest varustatud päriselt magamiseks mõeldud kušettide, vaid kitsaste ratastel haiglavooditega – läks kurbus hinges kuidagi eriti teravaks ja puhkesin nutma. Taipasin, et H peab vaid tunni pärast lahkuma ja et nii ei jõua meie tüdrukud mingil juhul oma kauaoodatud Väikevennaga samal päeval kohtuda. Nad ju nii-nii ootasid ja see kõik tegi mind hästi kurvaks. Kuna ma aga siiralt usun, et igaüks ise oma mõtete ja meeleolu peremees olla võib, võtsin kotist pesemisasjad ja tutika pidžaama ning otsustasin: maksku, mis maksab, mina lähen oma algse plaaniga edasi ja ei lase sellel jamal oma ilusat vastsündinumulli purustada. Otsisin koridori pealt üles duširuumi, küsisin endale rätiku ja kasisin ennast puhtaks. Võrreldes palatis asuva privaatse vannitoaga oli see kõik muidugi märkimisväärselt keerulisem. Näiteks: kuidas puhastada põrandalt sinna tilkunud veri kui vannitoas jupikest paberitki pole? Ei jookse seda ju ka üle koridori kusagilt tooma? Enesetunne oli mul sarnaselt esimesele kahele korrale hea (eriti pärast pesuprotseduure), kuid koridori peal pesus käimine oli siiski piisav ponnistus, et enesetunne tagasiteel palatisse hõredaks muutuda võiks. Õnneks oli H mulle vahetult enne pessuminekut Olümpiast lemmiksalati, pirukaid ja Vitamin Welli toonud ja kui pisut kõhtu kinnitanud olin, oli olemine juba päris kepsakas.
Tutikas pidžaama, maitsev söök ja puhtalt lõhnav mina. Sest sai ju räägitud!
Et meil palatikaaslasi polnud, sai H meiega jääda kella kümneni õhtul (st kuni me kõik lõplikult ära väsisime ja magada tahtsime) ja nii ei tundunud olukord sugugi trööstitu. Ma ei tundnud end üksikuna, sest olime saanud ikkagi mõned tunnid koos veeta, H sai koju tüdrukutele seltsiks minna ja minul oli imeliselt nohisev Väikevend, kelle kaisus magama jääda. Magamisest ei tulnud muidugi eriti midagi välja, sest voodi oli kitsas, palat kohutavalt umbne ja kui akna kaudu õhku tuppa lasta otsustasin, ärkasin iga poole tunni tagant Sõle tänavat mööda kihutavate mootorrataste ja rekade mürina peale.
Lohutasin ennast hommiku saabudes sõnadega, millega ämmaemandki mind eelmisel päeval lohutanud oli: kui homme perepalat vabaneb, saame kindlasti esimestena ümber kolida. Olin veendunud, et järgmisel päeval peab ju ometigi vähemalt üksainuski pere puupüsti täis sünnitusmajast koju minema, et meie ainsagi öö perepalatis veeta saaksime? Ka meid hommikul külastanud ämmaemand kinnitas, et võimaluse avanedes püüab ta hea seista selle eest, et me perepalatisse või halvimal juhul vähemalt kojugi saaksime. Kella ühe paiku veeretati palatisse üks lisavoodi ja saabusid palatikaaslased – kaks naist, nende vastsündinud ja kaaslased. Meie tibatilluke umbne palat oli nüüd ühtäkki rahvast täis ja esimest korda ööpäeva jooksul hakkas seni täiesti stoiliselt rahulik Väikevend päriselt nutma. Taipasin, et asi oli minu reaktsioonis – olin olukorrast hingepõhjani häiritud ja tema tajus ilmselt, et olen täielikult krampi tõmbunud ning väljendas seda ahastava nutuga. Tema nutt tekitas minus veel suurema ebamugavuse, sest minu jaoks pole maailmas midagi hullemat kui tunne, et olen kellelegi tüliks või inimestel jalus. Tundsin seda tunnet väga tugevalt ja kuna palat oli võõraid täis, ei osanud ma oma last ka mulle harjumuspärasel viisil lohutada. Ühtäkki ei suutnud ma temaga enam lohutavalt lobiseda ja talle tobedaid nalju teha – olin oma elemendist täiesti väljas ja tundsin hästi tugevat instinktiivset vajadust privaatsuse järgi. Tundsin üksinda kõrvalvoodite juures ebamugavalt sosistavate perede kõrval, kuidas suured ja soolased pisarad kurku trügivad ja ärevushoog mõistuse võtab. Mässisin Väikevenna teki sisse ja pagesin koridoris asuvale diivanile, kus tita koheselt rahunes. Otseloomulikult sellepärast, et ka mina tundsin end koridori vaikuses hoopis paremini. Seal saime kahekesi olla, teineteisega juttu rääkida ja tunda, et oleme omaette.
Kui haiglast välja kirjutamise kellaaeg oli kukkunud, aga uudiseid edaspidisest siiani polnud, hakkas ärevus taas minu üle võimust võtma. Olime juba paar tundi koridoris istunud ja palatisse naasmine tundus võimatu. Küsisin korruse ämmaemandalt, kas tal on uudiseid selle kohta, kas mõni perepalat juhtumisi vabaneda võib, mispeale tema suured üllatunud silmad tegi. Kui ta kusagilt järgi küsinud oli, teatas ta mulle täie kindlusega, et mitte mingisugust perepalatisse kolimist toimuma ei hakka. “Teistel korrustel on palju neid, kes peretuppa pääsemist ootavad,” ütles ta selle peale, kui püüdsin selgitada, kuidas meile lubati, et oleme järjekorras esimesed. Ärevus minu sees muutus paanikaks ja kui ma seni olin suutnud oma pisaraid enam-vähem kontrolli all hoda, pääses kõik tammi tagant valla. Istusin maha ja tundsin, kuidas õhku ei ole ja seinad vajuvad selga. Püüdsin end ämmaemandale arusaadavaks teha ja selgitada, et olen väsinud, tahan oma perega aega veeta ja kui ma seda normaalsel, mulle loomuomasel viisil teha ei saa, soovin minna koju magama. Seda ei saavat ma kindlasti teha, sest meid eelmisel õhtul külastanud pediaater otsustas, et kolmandal elupäeval on titale vaja teha neerude ultraheli. Seda muidugi üksnes seetõttu, et mina seda temalt nõutasin – teatasin, et dr. Šois diagnoosis neeruvaagna hüdronefroosi. Arst seda ei teadnud – ka vaatamata sellele, et ma sellest oma ämmaemandale raseduse ajal rääkinud olin. Nüüd aga kinnitati mulle, et pean ilmtingimata veel ühe öö ühispalatis veetma, sest ööseks koju minna ja järgmisel päeval ultraheli tegemiseks tagasi tulla ma põhimõtteliselt ei või.
Püüdsin oma mõtteid mõjutada ja oma tunnetest üle olla. Hingasin sügavalt, et pisaraid peatada, aga nutt lihtsalt pressis end minu seest välja. Tundsin, et mind hoitakse kinni, tundsin, et mul ei ole hapnikku (ja polnudki eriti, sest nutsin küll hääletult, aga kontrollimatult) ega kohta, kus olla. Tundsin, kuidas minu pähe tekivad mulle võõrad mõtted ja kuidas sünnitusjärgne rõõm beebi üle vaikselt kuhtub. Tundsin tapvat igatsust oma pere järgi, tundsin süüd tütarde ees, et nad oma vennakesega kohtuda ei saa. “Miks ei saa?” küsis korruse ämmaemand. Mis mõttes, miks? Sest ma ei taha, et mu laste esmakohtumine toimuks rahvast täis palatis, kus neil ruumi istuda-astuda ega õhkugi hingata pole ja kus ma lihtsalt tunneksin, et me kogu kambaga teistel inimestel jalus oleme…
Ja kui ma seni olin lootnud, et me õhtuks ikkagi perepalatisse saame, oli see lootus nüüd igatahes läinud. Perepalati asemel pakuti mulle lihtsalt palderjani.
Ma tean, miks mu keha ja aju sedasi reageerisid. Minu jaoks on nii-nii tähtis sünnituse eel ja järel olla omaette. Hoida seda endale nii kaua kui ma tunnen, et olen valmis endale olulist ja intiimset kellegagi – ka lähedastega – jagama. Sellepärast ei teadnud keegi peale meie emade, et Väikevend sündinud oli enne, kui ma tundsin, et seda enda jaoks nii suurt ja ilusat asja kellegi teisega jagada suudan ja seepärast ka Väikevenna sünnist alles pea kaks päeva hiljem avalikult teada andsin. Seepärast paiskaski mitte lapse isa, vaid võõraste inimestega tillukesse haiglapalatisse sattumine kõik minu sees sassi. Tundsin iga rakuga oma kehas soovi pimedasse koopasse kerra tõmmata, üksi olla, põgeneda. Kasvõi akna kaudu. Tundsin igasugu kummalisi tundeid ahistatusest ohutunneteni välja. Ilmselgelt ei olnud see ratsionaalne, aga see oli hirmutav ja päris.
Veidi hiljem tuli tagasi ämmaemand, kes mind hommikul külastanud ja perepalati-lootust avaldanud oli, et minu kõrvalvoodis olev naine ema ja lapse tuppa toimetada. Et tema pea päev hiljem saabunud ja et mulle osakonna ämmaemand just perepalatite puudumist kinnitanud oli, tundus see kohutavalt ülekohtune ja kole. Siis aga pomises ämmaemand mokaotsast, et kolib esmalt tema ja hiljem meid, ülejäänuid, perepalatitesse. “Aga mulle kinnitati just, et perepalateid kindlasti ei ole,” ütlesin väriseval häälel, mispeale ämmaemand pragas, et keegi seda mulle mitte kuidagi kinnitada saanud poleks. “Küllap ma siis seda kõike endale ette kujutasin,” mõtlesin solvunult, aga ei öelnud. Samuti ei julgenud ma nüüd uskuda, et tõesti perepalatisse saan. Seda kuni hetkeni, kui ta päriselt tuli ja mul asjad kokku pakkida palus. Kõigele krooniks teatas ta, et kolime kuuendale. KUUENDALE!
Kella poole kuue paiku sõitsimegi liftiga kolm korrust ülespoole ja kui seitsmenda perepalati uks mu järel sulgus, puhkesin nutma ja nutsin välja kõik selle, mida seni enda sees alla surunud olin. Nutsin õnnest, kergendatusest, tänutundest, pingelangusest… kui palati vannituppa duši alla suundudes peeglisse vaatasin, vaatas mulle vastu keegi äärmiselt paistes silmadega isik. Ma ei mäleta, millal ma viimati sedasi nutsin ja samas ei suuda ma ka meenutada, millal viimati nii suurt õnne ja kergendust tundsin nagu siis, kui lõpuks beebiga koos perepalatisse jõudsin. Vaid tunnike hiljem saabusid minu oh-pagan-kui-igatsetud tütred oma vennakesega esmakohtuma ja sestsaati on raske ette kujutada midagi muud kui hästi suurt rõõmu ja õnne.
Ma arvan, et põhjus, miks ma nii kaua bloginud pole, oligi see siin. Tahtsin seda kogemust teiega ausalt jagada, kuid nii suure kurbuse lahti kirjutamine tundus raske ja vastumeelne. Eriti nüüd kui kõik on nii hästi, nii õigesti ja nii ilusti. Ma jään endale kindlaks: nõukaaegses haiglavooditega ühispalatis viibimine ei ole loomulik, õige ega aita kuidagimoodi kaasa terve peredünaamika kujunemisele, kus isa on lapse sünnist saati emaga võrdne lapsevanem. Tänapäeva Eestis ei peaks nii olema. Samas saan ju minagi aru, et haigla pole kummist ja olen igaljuhul tänulik sünnitusabi eest, mida meile Eestis võimaldatakse – eriti arvestades, mis toimub meie põhjanaabrite juures Rootsis, kus sünnitusosakondi muudkui suletakse ja naisi koolitatakse autos sünnitama. Tahtsin siiski seda kogemust teiega jagada, et te teaksite end vajadusel vaimselt valmis panna millekski, milleks mina valmis polnud.
Pelgulinna Sünnitusmaja kuues korrus – koht, kus elavad mõned minu elu kõige ilusamatest mälestustest
Aaah kui hästi sa ikka kirjutad, mul endalgi tuli kananahk peale mõttest, et mis siis kui oleks pidanud sinu olukorras olema. Ilmselt oleks veel rohkem nutnud..
Alles eile vaatasime pilte heldinult oma palatist ja sellest algusest seal kuuendal.
Mina kartsin ühispalatit rohkem, kui sünnitama minekut.. Õnneks meil vedas ja seal kuuendal korrusel on ka meie jaoks ühed elu ilusaimad hetked olnud 🙂
Nii ilus ja aus kirjeldus. Sünnitasin selle aasta mais esimest korda ja sain esimest korda emaks, kuid ka meie aeg peale sünnitust möödus pilkases pimeduses intensiivravi osakonnas, kus olime beebiga teistest haigetest eraldatud vaid riidega. Vähe sellest, et oli hirm oli ka meeletu kurbus, et isa ei saa meiega olla. Õnneks järgmisel hommikul ootas meid armas perepalat 🙂
Ja palju palju õnne Väikevenna puhul – olete imeline perekond, kelle lugusid lugeda 🙂
Minu hirm on olnud raseduse algusest peale, et me ei saa peretuba. Ja, et mingi hetk pärast sünnitust saabub reaalsus, mil pean oma mehe saatma koju, Läänemaale. Eriti kurvaks teeb see mõte mind ka sellepärast, et meil ei ole päris oma kodu, vaid jagame maja minu ema ja vennaga. See tähendab seda, et kui juba sünnitusmajas ei saa oma värske perekonnaga omaette olla, siis uut sellist võimalust niipea ei tulegi. Seega loodan, et ITKs pole tol päeval mingit beebivabrikut, et ma saaksin veidikenegi oma peremullis olla ja välismaailma unustada.
Kuigi ma olen tervishoiutöötaja, siis sellele vaatamata ei salli ma haiglaid. Õena suudan seal olla aga patsiendina mitte, haiglas olemine teeb olemise alati hullemaks ja kuidagi ekstra haiglane on olla. See on järjekordne põhjus, miks mul hädasti seda peretuba tarvis on.
Mul on hea meel, et sul kõik lõpuks laabus ja suutsid õnnelikult oma eluga edasi minna!
Oh, armas Miiu.. lugedes tahtis nutt kurku tulla, kuid hetkekski ei kaotanud ma usku sellesse, et selle kõik üle elad ja hakkama saad, Sa supervõimas Naine ja Ema! 🙂
Natuke tean, mida sa tundsid. Kui E sündis, oli ka Tartus sünnitusosakond täis ja ühispalatis oleks olnud viimane vaba voodi. Seega meie kindel ja tugev soov oli õhtul koju saada (E sündis kell 16,kiirelt ja kergelt ). Algul vaadati viltu, aga kui selgus, et see on mu kolmas laps, ja me elame haiglast täpselt 5 min kaugusel, kiirabijaam hoopis ümber nurga, lubati koju, vennakeste juurde.
Viie päevasega pidin lihtsalt kaaluma minema.
Ma tundsin end nii kindlalt ja teadsin, et meie oma pesas ongi meil kõige parem. Muidugi, kui oleks olnud mingigi kahtlus, et lapsel pole kõik korras, oleksin jäänud sellesse ainsasse voodisse… Aga meil polnud isegi lootust perepalatile…
Esimese lapse sünd (16 aastat tagasi) oli aga selline, mida mäletada ei tahaks… pikk ja raske, mitu päeva külmas ja tõmbetuulega ühispalatis (akna alt puhus jäine tuul), kell seitse hommikul laelambi põlema süttimine, sest suitsuhaisune koristaja peab just sel ajal põrandat pesema, lapse isa ei tohtinud isegi koridori tulla, rääkimata palatist (põhjus: teised emad ju imetavad… Või et, toob mustust sisse (meenutagem suitsuhaisust koristajat, eks)) .. Need mälestused on sellised, mida enam kunagi kogeda ei tahaks…
Rõõm, et teil lõpuks nii hästi läks ja saite teineteist nautida, see on ju ometi uuele inimesele esimesed elupäevad kõige tähtsam – ainult oma emme. 😍 suured kallid teile!!
Aitäh selle loo ja ehedate emotsioonide eest. Tõesti, sünnitama minnes tuleb ka siis selliste võimalike juhtumistega arvestada – see on vajalik info!
Kommenteeriksin igaks sajaks juhuks hoopis hüdronefroosi teemal. Minu tütrel pandi see diagnoos samuti nii raseduse ajal kui ka sünnitusmajas pärast sündi ultraheli tehes. Ma ei tea, kuidas teil sellega lahenes, aga kui laps sai selle diagnoosi, siis võib juhtuda ka nii, et ta kasvab sellest lihtsalt välja. Minu tütar on 2 ja käisime temaga kontrollis ja tänaseks ei ole hüdronefroosist jälgegi, kõik normis. Arsti sõnul pidi see olema täiesti tavaline, et sellest lihtsalt välja kasvatakse 🙂
Aitäh sulle kommentaari eest ka!
Väikevenna laienenud neerukarikas on täiesti normis – see selgus juba sünnitusmajas. 🙂
Tean seda tunnet, milline pettumus ja kurbus, milline õudne tunne olla kuskil kardinate vahel, prrrr.
Õnneks tuldi minu palvele vastu ja lubati järgmisel päeval koju. Olen siiralt tänulik sellele lastearstile, kes viimasel minutil meie Väikevenna üle vaatas ja koju lubas.
Meie ka ei saanud loodetud perepalatit ja pidime selle asemel hoopis intensiivis öö veetma, sest mujal ei olnud ruumi. Magamisest ei saanud seal rääkidagi. Olingi siis kogu öö üleval ( selleks ajaks juba mingi kolmas magamata öö) ja vaatasin oma väikest tütrekest. Isa saadeti keset ööd koju muidugi. Järgmine päev ootasin kannatamatult, et isa saaks tagasi tulla, aga teda muidugi meie juurde ei lubatud, sest *ei olnud külastusaeg*. Nagu MIDA KURADIT? Teised on õnnelikult perepalatis ja meie kükitame magamatuna ja kahekesi intensiivis. Oli ikka õudne tunne. Järgmisel päeval siis saime ühe teise emaga palatisse, kus oli mega palac ja umbne ja selle teise naise laps nuttis ja naine nuttis, mille peale ka minu laps hakkas iga kord nutma. See oli lihtsalt kohutav. Järgmine magamata öö. Olen siiani nii vihane, kui selle peale mõtlen ja nüüd lugedes kõik tõusis jälle üles :D. Möödas 1,5 aastat. Pidime olema 2 ööd sees ja siis ma teatasin lihtsalt, et Meie lähme nüüd koju ja õnneks oligi kõik korras ja lasti meid varem koju, kuigi esimene laps.
Nüüd järgmise aasta aprillis on sündimas teine laps ja ma tõsiselt kaalun kuskil erakas sünnitada, et saaks kindlasti perepalati, kus pärast lõõgastuda ja nautida emaks olemist 🙂
Aga mõtle nende emade peale, kelle lapsed satuvad kohe pärast sündi nädalateks või kuudeks lastehaiglasse neonatoloogiasse. Ei saa last isegi sülle pärast sündi, hetkekski mitte. Esimest korda näed last uuesti alles päevi pärast sünnitust. Emad on terve lastehaigla aja võõraste naistega ühispalatis, lastest eraldi. Seal pole ka mingeid eraldavaid kardinaid. On üks suur ruum, neli-viis voodit palatis.
Lapsi ei saa sageli süllegi võtta, enda juurde palatisse ja enda voodisse viimisest rääkimata. Kas siis ei hakka see perepalati küsimus kuidagi… tühine tunduma?
Kirjutan oma postituseski, et need tunded ei olnud ratsionaalsed, aga kahtlemata olid nad päris. Kas sa oled üks neist, kes depressioonis inimestele käib nina alla hõõrumas, et nad ennast “kokku võtaks” ja oma tühiste murede üle virisemise lõpetaks?
Otseloomulikult on KÕIK siin maailmas tühine selle kõrval kui laps on haige või eluohtlikus seisundis. Mis loll küsimus see on?
Depressiooni sul küll ei ole, ära liialda, inimene, ja ära pillu sõnu, mille sisust sul aimugi ei ole. Sa tahtsid, et asjad käiksid täpselt nii nagu sa ette olid kujutanud. Ei käinud ja sinu võimuses polnud asjade käiku kontrollida. Sa ei tundunud end mitte teistel jalus olevat, vaid nemad olid jalus sul, sest sa ei saanud enda ettekujutuste järgi oma vanematele lastele nooremat tutvustada. See on ebamugav, aga haigla ei ole hotell. Ja kokkuvõttes ei räägi me isegi sellest, et te poleks üldse perepalatit saanud, vaid ühest ööst. Sorri, seda on tobe lugeda.
Enda ettekujutuse järgi…? Ei. Mu lapsed on kasvatatud avalikus kohas käituma nii, et kui lähedal on võõraid inimesi, peavad nad kõnelema vaikselt ja teisi segamata. Ma oleksin muretsenud, et nad häirivad, ja olnud võib-olla sunnitud oma elevil lapsi pidevalt korrale kutsuma. Mõte, et ma oma suure pesakonnaga teiste inimeste beebiga kohanemist häirin, teeb mind praegugi ärevaks. Ära psühhoanalüüsi inimest, keda sa ei tunne, ole pai. Sa ei ole selles eriti tugev. 🙂
Aa ja… muidugi ei ole mul depressiooni. Mu elu on võrratu. See sind ju minu juures enim provotseeribki, kas pole? 🙂
Kas siis sellepärast ei tohi olla kurb ja tunda neid tundeid, mida inimene tunneb, et kusagil on keegi palju kurvem? Siis ei peaks ehk rõõmu ka tundma, sest kindlasti on kusagil keegi, kes on palju rõõmsam.
Mirjam, su kogetu kirjeldus tõi mulle meelde minu esimese lapse sünnile järgnenu. See, mida seal ühispalatis koos oma uhiuue beebiga koos olles tundsin, oli väga väga sarnane sellele, mida su postitusest lugesin. Ainult et mina arvasin esmakordselt sünnitanuna, et see võõras, natuke häiritud privaatsuse ja kergelt vangis olemise tunne on normaalne. Äkki see on isegi kuidagi lapsega seotud. Tegelikult tulenesid toonased tunded just sellest, et ma ei tahtnud seda kõike “jagada” toatäie võõraste inimestega. Äärmisel juhul oleksin ma tahtnud olla lapsega üksi, aga ideaalis koos lapse isaga. See oli tema laps ka ja teiseks midagi väga elumuutvat oli just juhtunud, aga ma pidin seda kõike kuidagi endas hoidma, ei saanud kellegiga oma rõõmu jagada, isegi kellegiga rääkida ei saanud. Lihtsalt vaikides ja nii vales kohas ja valede inimeste keskel üritasin seda maailma kõige suuremat rõõmu tunda. No ei olnud loomulik ega õige tunne.
Teise lapse sünni ja sellele järgnenud perepalatis rahulikult omas tempos kosumise kogemus oli ikka hoooooopis midagi muud. Ma võin vist rõõmus olla, et mul need asjad niipidi läksid. Oleks mõnus perepalati kogemus enne ja ühispalati kogemus teisena olnud, siis oleksin ilmselt sama murtud olnud kui sina…
Sul on kõige osas õigus. Kõik, mida kirjeldad – nii tundsingi. Ja ma mõtlesin juba seal ja siis, et mu reaktsiooni võimendab pettumus, et mina ja pojake ei saa sama ilusat algust nagu ma tütardega sain. Et me jääme millestki ilma, isegi, et meilt röövitakse midagi. Kui mul parasjagu ärevushoog oli ja ma tundsin, et mul on raske tunda rõõmu või sidet pojakesega… see oli hirmus. Süümepiinad, melanhoolia… kindlasti oleks esimese sünnitusega teisiti olnud.
Minu jaoks on sj osakond eriti ebameeldiv koht. Kuigi viibisime peretoas mõlema lapsega vaid ühe öö(tänu sellele, et ikka julmalt lastearstile vastu astusin, et meil on õigus oma terve lapsega rahulikult oma kodus taastuda- 6t peale sündi on vist kohustuslik jälgimisel olla). Ka perepalat oli ahistav. Lähed dušši alla, vererida järel ja siis kargab mingi koristaja või söögitädi sisse. Mina oleks arvatavasti(tuginendes ühele varasemale olukorrale mu elus:D) ühispalatist põgenenud koos beebiga, enne kindlasti samuti ulgunud nagu segane. Ka laste oma vahelise kohtumise soovi privaatsuses mõistan täielikult. Minagi soovin kolmandat, tõesti väga mõtlen sellele. Kuigi vahel ikka kummitavad hirmud raseduse viimaste kuude raskusest ning haigla vastumeelsusest. Pean vist kodus sünnitama.
Nüüd ma mõistan sind kuidas “haigla vacation” ei läinud nii nagu oleks pidanud. Kallistan kõvasti. Mul hakkas nii kurb su lugu lugedes..
Hei, Miiu! Aitäh selle loo jagamise eest! 🙂
Küsiksin ise, et nüüd, pärast teist kogemust üldhaiglaga – kui kunagi peaksid sünnitama uuesti ühe lapse, kas siis valiksid pigem jälle erahaigla? Mida soovitad teistele (kui näiteks raha suhtes küsimust ei oleks…)?
Ei valiks. Esiteks, sest Tallinnas ei ole ja teiseks, sest mul on kaks ikkagi suurepärast sünnituskogemust Pelgulinnast. Järgmisel korral lihtsalt ütleksin kohe, et nõuan perepalati puudumisel koju laskmist. Esmasünnitajale aga soovitan personaalset ämmaemandat, sest ma usun, et selline tugi ja juhendamine võib olla esimese sünnituskogemuse puhul vajalik, sest nii on ka järgnevad hoopis kergemad ja positiivsemad. Mina igatahes sain Fertis imeilusa sünnituse ja teadsin tänu sellele, mida järgmisel enda aitamiseks tegema pean ja sain sellele vastu minna hirmudeta. 🙂
Väga armas ja aus lugu!
Minu esimene laps sündis tõelises õndsuses Fertilitases. Teise sündimise ajaks seal enam sünnitada ei saanud. Sünnitasin ITKs öösel kell 2, kust mind saadeti ülerahvastatuse tõttu ühispalatisse – neljandaks! Kuna oli öö/varahommik, siis mees ei saanud palatis muud teha kui musi ja tsaupakaa. See oli pärast Fertilitase-kogemust täielik šokk. Mind ei häirinud teiste naiste kohalolu – kardinad olid voodite vahel – aga mind tabas mingi ebaratsionaalne arulage hirm oma uue ja õrna beebi sinna palatisse üksi (st ilma minuta) jätmise ees. Vetsus ja duši all käisin koridoris nagu keravälk, verenired järel. Nüüd vaatan veelgi suurema õudusega neid ameerika saateid, kus lapsed emadelt ära võetakse ja beebide ühisruumi viiakse, et emad “puhata” saaksid. Kuidas sa suudad õndsaund magada, kui just sinu seest välja tulnud täiesti terve väike inimene su kõrval ei nohise? Kuidas??
Meelitasin kohe hommikul mesihäälel ämmakaid-lastearste ja saingi kohe kell 12 päeval koju. Kui poleks saanud… ma ei taha sellele mõeldagi.
Ma võtsin Väikevenna iga kord vetsu kaasa…
Tean seda, koridoris nutmise, tunnet, kuidas mitttttttekeeegi ei saa aru, et ma tahan oma tuttuue inimesega omavahel, kahekesi, vaikselt tuttavaks saada. Mitte kolme, võõrkeelt kõneleva, poolt suguvõsa külla kutsuva, võõra naise, seltskonnas seda teha. Rõõmupisarad tulid alles üheksa päeva pärast, koju jõudes.
<3 saan nii hästi aru...
Samasugused tunded valdasid ka mind. Sünnitama minnes polnd hirmu haisugi, et perekat ei peaks saama. Aga kui reaalsus tõeks sai, siis no ikka oli kurb ja pettumus. Kuidagi nii alasti tunne oli. Tahtsin ju kõigest hingest oma väikse beebiga olla omette, saada tuttavaks ja bondida. Mitte et kõrval kardina taga inimesed sahmiks ja beebid nutaks. Mis ajas mindki nutma, sest noh ei kontrollind väga oma emotsioone. Ja sellest koridoris vetsus käimisest ma ei taha üldse rääkida. See on ok jah, kui külalised tulevad külla ja käivad seal, aga noo sünnitajad…. ITK-s on muidugi see tore, et dušš asub täpselt pm wc-sse minemise tee peal, väga privaatne just ei ole. Ütleme nii, minule, kui esmasünnitajale, polnd sünnitus ise teps mitte hirmus kogemus, võrreldes selle kardinatega eraldatud ülerahvastatud ühispalatiga, siiani sellele mõeldes tekivad külmavärinad ja möödas on 2,5 a.
Oi, ma oleks samamoodi vist ainult nutnud.
Juba sinu sünnituslugu lugedes, et wc oli koridoris, tabas mind paanika. Kuna mul endal pelguga kogemus puudub ja olen 2korda itk sünnitanud mõlemil juhul on nii wc, dušš ja vann samastoas olnud ja ka soovitud perepalatid saanud, kus samuti wc ja peseruum samastoas olnud, siis juba selline olukord, et ma peaks minema koridori wc oleks mind juba endast välja viinud veel hullem, kui oleks pidanud kellegiga tuba jagama. Kui esimesega läksin esilekutsumisele ja pidin sünnituseelses olema, siis seal pidin 4palatis oleme ja seal oli ka üks vene naine, kellel oli koguaeg keegi juures (külastusajal veel terve suguvõsa vist, sest vahepeal oli tal 7-8 inimest kohal). Töötajad ja teised palati inimesed küll seletasid, et ainult külastusajal võivad olla ja võib olla ei peaks niipalju tulema kohale, aga siis hakkas üks vene sõim peale. See oli väga jube kogemus, ei kujutaks ette, et peale sünnitust oleks ka pidanud nendega tuba jagama, siis oleks vist lasknud omavastutusel end sealt välja kirjutada.
Seega ole tubli edasi ja minu arust on väga tore, et räägid ka sellest kogemusest, sest kunagi ei tea, mis olukord haiglas on ja eks inimesed ongi erinevad mõnele sobib suur rahvamass, teine tahab üksindust, mina eelistan ka viimast 🙂
Kuna minu “sünnitusteekond” annab lastele alati mingi bakteri kaasa, siis olen mõlema lapsega haiglas veetnud 10 esimest päeva. Esimene laps sündis ITK-s keisrilõikega ja siis poleks tõesti kujutanud ette, et me poleks peretuba saanud kuna keisriarmiga püstitõusmine kõrvalise abita on üsna keeruline ja piinarikas. Teise lapsega läks pisut keerulisemalt, kui ta suunati 3-ks esimeseks päevaks intensiivi ja perepalatisse me lõpuks ei jõudnudki. Ja kui aus olla, siis sel hetkel tundus see kõige mõttetum valik üldse. Olime ühispalatis 5-kesi ja kui aus olla, siis meil oli seal väga vaikne, kardinad vahel ja kõik sosistasid oma pisikestega. Mõni päev hiljem saime juba päevaks beebi enda juurde ja abikaasa käis iagapäevaselt meie juures oma magistritööd kirjutamas, kasutades aknalauda kirjutuslauana 🙂 10 päeva perepalatis on korralik väljaminek, mistõttu tundus see täiesti ebaratsionaalne väljaminek ja kui suhtuda ühispalati kogemusse kui ajutisse, sinust mitteolenevasse olukorda, siis on see täitsa ok. Lihtsalt tahtsin ühispalati “kaitseks” paar sõna öelda ja tulevasi emasid rahustada, et see ei ole kindlasti maailma lõpp. Minge ikka rahuliku südamega sünnitama, mitte kõige suurema kartusega, et te ei pruugi saada perepalatit.
Mina ei saanud kolmanda lapse sündides perepalatit, olin minagi varupalatis. Itk omas. Mitte midagi õudsat polnud,ühe öö haigla kiitsakas voodis elab üle, see et padi oli üliõhuke või et lärmakas on ja koguaeg keegi saalib uksest.. esimese maailma probleemid sul kui perepalati puudumise pärast paanikahoo saad. Sa pole ju ainuke kes seda saada loodab. Väga isekas.
Just-just, inimesed üldiselt ise valivad endale paanikahood. Isekusest. Kuidas sul selle… funktsionaalse lugemisoskusega on? Ei ole antud? 🙂
Kui mina oma esimese lapse soomes sünnitasin, pidin terve nädal aega haiglas sees olema, kuna pisikese billirubiini tase oli kõrge. Ja ma olin terve see nädal aega ühispalatis ja kohe ukse juures oli voodikoht, koguaeg käidi edasi-tagasi pluss teised vàrskes emad oma titadega, kes nutsid. Soomes on perepatitega üldse väga nigel. Neid saavad ainult need, kellel on olnud keiser või väga raske synnitus. Kui on nii, et synnitajaid palju pole ja ruumi on siis on võimalus et lastakse sinna.
Aga lõpuks olin ma nii läbi omadega, stress oli suur juba pisikese pärast, et see kollasus ei läinud alla, rahvast palju, siis lisandusid mulle hädad imetamisega ja palju muud. ja kui kuulsin et koju veel ei saa , siis ma ka lihtsalt hakkasin nutma, seda kõike oli niipalju korraga, arst ütles siis et kui paari päeva pärast koju ei saa, et siis ta uurib ehk ikkagi pannakse mind yksikpalatisse. Aga õnneks lasti koju, et tulla paar päeva hiljem kontrolli. ja kui hea oli kodus olla, oma rahus, oma voodis. Tean väga, mida sa tundsid. Pärast synnitust oleme me kõik hellakesed ja emotsioonid laes.
Nii kurb hakkab neid kogemusi lugedes, eriti, et endal need tunded veel nii värskelt meeles. Ja täpselt nagu ütled, nii on – midagi pole teha, haigla pole kummist. Aga täiesti reaalne, et probleemid imetamisega jm saavad ka alguse stressirohkest olukorrast. Ja kes on haavatavamas olukorras, kellel sünnitusjärgne depressioon kergem tulema… see on hirmutav ja kurb, kui haavatav inimene olla võib. 🙁
Olen sünnitanud mõlemad tüdrukud kiirelt ja kergelt, aga peale sünnitust hormoonid nii paigast ära, et suutsin ulguda jupp aega, kuigi pole eriline pisardaja.
Kas Tln-s pole erahaiglat, kus sünnitada? Miks valisid mammuthaigla? Või paljud propageerivad kodus sünnitamist, seda ei kaalunud?
Kiirelt koju kiirustajatele – mu sõbranna kiirustas ka vastsündinuga koju, öösel lapse süda seiskus, kuigi enne oli kõik korras…ise küll ei julgeks kiirustada.
Kõike ilusat Te perele!
Tallinnas ei ole enam erahaiglat, aga ilmselt poleks ma seekord niikuinii selle kasuks otsustanud. Mammuthaiglas juba korra sünnitasin ja olin, nagu esimeses lõigus kirjutan, õudselt rahul. Kodus sünnitamine pole minu jaoks. Isegi mitte sellepärast, et ma arvaks, et see lapsele või mulle vähem turvaline on, vaid sellepärast, et… sünnitusmaja on sünnitamise koht. Sinna minek on nagu natuke eriline sündmus ja…
Kiirustamisest – olime ju teist õhtut haiglas ja ma poleks kindlasti kuskile minna tahtnud, aga ma ei olnud seal ühispalatis viibides lihtsalt adekvaatne. Ükskõik kui väga ma ei püüdnud end “kokku võtta” 🙁
Aitäh ilusate soovide eest!
Kusagilt kuulsin et septembris sünnib rohkem lapsi kui ülejäänud aastatel,äkki see üks põhjustest miks haigla puupüsti täis oli. Perepalatid usun et anti vb neile kel veidi raskem olukord oli kui sinul. Tobe oli ämnakatel sulle lubada perepalatit ,seda kindlasti ei tohiks teha,perepalatit soovib loogiliselt võttes iga esmasünnitaja aga ma usun er “valik” tehakse arvestades olukorda.On olukordi kus sünnitajal ei ole mingil põhjusel oma eelmisi lapsi kusagile jätta ,leian et neil on vaja perepalatit rohkem kui emadel,kellel ülejäänud pere kodus . Lisaks emad kel oli väga raske ,pikk ,vb ka komplikatsioonidega sünnitus ,kus emal on vaja ülejäänud pere tuge ja abi kuna ta on vb füüsiliselt nii läbi et ei suuda lapse eest hoolt kanda . Keisriemmedel ja mitmikute emmedel on samuti raskem.Jah tean seda tunnet ,et tahaks koju ja ülejäänud pere igatsust aga lapsed saavad aru sellistest asjadest ja usun et neil ei ole suurt vahet kas näha oma väikevenda kohe või paari päeva pärast.mis puudutab rootsis “autosünnitus õppuseid” siis seda ei tehta halbade tingimuste tõttu. Et emad ei jõua sünnitama on tänapäeval tavaline nähtus . Põhjuseid on mitmeid ,üks neist see et ükski tulevane ema on pigem omas kodus või luks palatis kui sünnitus osakonnas.Lisaks on tänapäeva sünnitajad end eelnevalt harinud ,info on igalpool olemas ja enamus teavad et avanemine võtab ikka paar tunnikest aega. Siis juhtubki see et oldakse ehk liiga kaua kodus ja siis läheb asi kiireks . Kedagi niisama koha puudumise pärast koju või autosse sünnitama ei saadeta. Mina ei ole ämmaemand ja ei taha ka kellegile halvasti öelda aga kas teate kui raske töö on olla ämmaemand? Palgast rääkima ei hakkagi,aga nende töö on raske ja kurnav ,sünnitus on ju kõigil erinwv ja üks stressis ämmaemanda väike apsuke sõib mõnele lapsukesele elu maksta. Ma olen ise ka kohati üks kerge primadonna ,kodu peab laitmatult läikima ja segapalatid pole just minu confort zone aga oma kahe pika sünnituse järgnecad päevad olen veetnud just seal ja käsi südamel ei tuleks mul pähegi käia 5x ämmakatelt aru pärimas ,kus on minu bronnitud perepalat . Jah sa võid oma tunnetest rääkida oma blogis ,ma ei saa sind keelata aga mõtlw lihtsalt pigem nii et pooled eesti naised on oma elu jooksul sünnitanud ja oma heldemaid hetki pidanud võõraste perede keskel jagama . ja see et su lapsed pidid oma väikevennaga esmakohtumist pikalt ootama on ju vaid sinu valik. Neil oleks ma usun ainult silmi oma venna jaoks ,ei huvitaka neid ülejäänud sellid palatis . Jah sa ei oleks sealt saanud mingit perfektset esmakohtumise videot kuid mälestused ei peagi kõik filmitud olema ,kõik kogemused elus ei pea olema lindil .
Tuli pikk kommentaar ,kosuge hästi ja nautiga iga hetke ,ka neid mis pole perfektsed.
See, et Rootsis sünnitusosakondi suletakse, on fakt ja suur regionaalpoliitiline valupunkt. Kui keelt oskad, saad seda Googeldades lugeda paljude kohalike ajalehtede veebikülgedelt, kuidas üks sünnitusosakond teise järel suletakse. Või millest tekkis vajadus sellele vastu vaielda?
Ma ei käinud kelleltki midagi viis korda palumas – vastupidi, väga vaikselt olin omaette ja ootasin kannatlikult kuni kella poole viie paiku lõpuks julguse kellelegi tüliks olla kokku võtnud olin ja ämmaemandale küsimuse esitasin. Kui mu postitust muu mõttega kui “on ikka viriseja” loed, näed ka seda, et mul polnud vähimatki muret sellega, et teised mind segasid – mina tundsin ise, et olen teistel jalus. Ma olen selline inimene, see on minu suurim kompleks. Olla inimestele tüliks. See teeb mu elu väga keeruliseks ja sinu manitsustest ei ole kahjuks abi – ma ei saa sinna midagi parata.
Ära viibuta sõrme inimesele, kes end oma tunnete pärast niigi imelikult ja süüdi tunneb. Ma jagasin seda kogemust vaid sellepärast, et naised teaksid, et isegi kõige parem kohaneja ja eluraskustega toime tulija võib sünnituse järel täiesti rivist välja minna. Tihti sa näed siin blogis virisemist, et elu on raske või ebaõiglane? Vastus on: nii harva, et inimesed heidavad mulle ette elu ilustamist, sest ma tulen enda ja oma lastega liiga hästi toime ega vingu piisavalt. Ja nüüd kui ma ausalt kirjutan, et sünnituse järel paanikahoo sain, heidetakse ette, et olen primadonna 😛 Esitan sullegi sama küsimuse, mis siin ühele eelmisele kommenteerijale: kas ka depressioonis või enesetapu äärel inimesel palud end kokku võtta ja mõelda kõigile, kellel elus raskem on?
Nimetasin ennast primadonnaks,mitte sind 😉 Kindlasti ei arva ma et sa oled selline vinguja tüüpi inimene ,olen avastanud sinu blogi,lugenud pühalikult paar kuud ja seda just seetõttu et on näha et oled kena ja armas inimene ,väga armsad lapsed jne, nii et no hard feelings 🙂 Lugeda oskan ma ka rootsi keeles päris korralikult ,töötanud ja elanud siin 11 a. Ma ei vaidle vastu sellele et rootsis pannakse haiglaid kinni,riik iseenesest on kaunis suur nii et kui aastas pannakse 5 haiglat kinni siis pole see maailmalõpp. Õnneks ei ole aftonbladet suurt midagi muud kui kollane ajakirjandus ,kus enamus teemasid suureks puhutakse, ostjaid on ju tarvis ,millegist on vaja kirjutada . Siinsetes lehtedes ongi üldiselt sellised poole aastased perioodid kus ainult ühte ja sama asja arutatakse ja sealt võib jääda mulje et asjalood on halvad ,aga see et ämmakad õpivad autos sünnitusi oleks vajalik igas riigis ja seda EI tehta koha puudumise tõttu. Üleüldse ajab natuke naerma vahel näiteks eesti ajalehtedest loetud teemad ,mis puudutavad rootsit .Kasvõi see samune migrantide teema . Aga see selleks . Minu kommentaar siin teemas ( esimene ja kui soovid siis ka viimane) ei olnud mõeldud halvustamiseks ,rääkisin samuti nii nagu mina tunnen ja mõtlen sel sünnituse teemal,täpselt nagu sina rääkisid enda tunnetest mõtetest sel päeval. Peace out 🙂
Aitäh, et nii isiklikku lugu teistega jagasid! See ei olnud ilmselgelt Sulle lihtne…
Kahju ainult, et mõned inimesed võtavad spetsiaalselt aja, et hakata siin kommentaarides Sulle selgeks tegema, kuidas Sa end ikka nii valesti tundsid seal haiglas olles ja justkui pirtsakas oled. Ma väga loodan, et see Sinu jaoks olnut veel kibedamaks ei muuda ja suudad selle täiesti ebavajaliku negatiivsuse endast mööda lasta! Nii tubli oled! Kõike ilusat Sulle ja Su perele edaspidiseks!
Jaa, eks see kõik oli ju tume ainult selles hetkes – täna ei loe see ju enam midagi. 🙂
Ma saan suurepäraselt aru, mida sa tundsid. Ma ise olen kaks last sünnitanud TÜKis. Esimene sündis ka septembris. Kui sünnitusosakonda jõudsime, siis esialgu polnud isegi mitte vaba sünnitustuba ja pidin mõnda aega valutama läbivaatustoas. Kui laps sündis, siis perepalatist võisin ainult und näha, isegi sünnitusjärgsesse osakonda ei mahtunud, lõpuks pandi hoopis sünnieelsesse osakonda. See oli ikka päris suur löök, et abikaasa pidi ära minema. Olin ise täiesti magamata ja horoomidest tingituna polnud ka emotsionaalselt enam eriti adekvaatne. Pisardasin ikka korralikult. Teine laps sündis juunis – maja jälle puupüstitäis. Ja jälle, perepalatit ei saanud, pandi ühispalatisse. Saime hakkama, aga no nii kurb oli see olemine. TÜKis on veel erakordselt idiootlik see, et kui sind kord on ühte palatisse pandud, siis ümber kolida ei saa. Nii me olimegi palatikaaslasega oma pisikeses palatis, ümber jäi osakond aina tühjemaks, aga meie pidime ikka hakkama saama. Õnneks oli tegemist äärmiselt toreda naisega.
Rootsis on jah see olukord väga nukker praegu.Sünnitasin siin eelmise aasta suvel.Enne sünnitust olime juba närvis,et kas saame valitud haiglasse vōi halvimal juhul peame ei tea,kui kaugele sōitma.Saime küll kodu juurde haiglasse aga see kogemus oli kurb,meie jaoks polnud aega,ämmaemandad olid väga stressis ja ülevâsinud ja kurvad.üks neist head aega öeldes ja kallistades hakkas nutma,siis me nutsime seal kahekesi 🙂 juudas,praegu kui seda kōike meenutan tuleb nutt jälle peale. neil polnud aega meie jaoks päris pikalt,mis omakorda tekitas beebile stressi kōhus ja kogu lōpp oli ōudne.Ōnneks asi lōppes ilusasti ja kōigiga korras
Oeh,kurb kogu see olukord siin.Ja veelgi kurvemaks teeb endale see,et esimene sünnitus ja kogemus ei olnud just eriti meeldiv ja liiga palju närvitsemist ja stressi.
Mulle meenus kohe minu kogemus, mille olin proovinud ära unustada. Kuna minul on lapsi vaid üks, siis ka see ainus kogemus, aga pidin esimese öö veetma ühispalatis koos minu mäletamist mööda lausa 3 (?!) naisega.
Meile anti sünnitustoas kaks tundi, et koos olla (laps sündis kell 8 õhtul) ja seejärel pidi mees koju minema. Ma olin ausalt öeldes täiesti hirmul sellest kõigest.
Esiteks oli möödunud üle 2 päeva kui üldse olin magada saanud no ja lisame sellele null kogemust vastsündinud lapsega. Eks ma proovisin end muidugi seal kardinaga eraldatud “toas” muust maailmast eraldada, aga kui umbes 4 last karjub (ühel olid kaksikud) ja sa oled ise suhteliselt läbi omadega ning kõige lähedasem inimene saadetakse sellel nii olulisel ajal minema mu kõrvalt… prrrr, kole isegi tagantjärele meenutada.
Rääkimata siis personalist kes seal järgmisel hommikul toimetas kui palusin endale näiteks sidemeid juurde (õhtul mees võttis koti meie asjadega kaasa ja alles hiljem jõudis kohale, et mul sealt ju asju vaja ja ta sai vist tagasi haiglasse alles kell 10 hommikul). Tädikene vastas mulle nina kirtsutades, et endal peavad ju kaasas olema. Küsisingi siis otse, et kas ma pean siin veritsema põranda täis, sest eile õhtul läks kõik nii kiireks. Aaaaah, issand kõik meenub nüüd. Niii nii mõistan sinu tundeid ja seda vajadust privaatsuse järele (kuigi ma eeldan, et seda sooviksid ilmselt kõik sünnitanud naised ja keegi ei tahaks neist seal ühispalatis olla).
Minu viimane kogemus on natuke teisest ooperist. Kuna sünnitus oli veidi enneaegne, viidi beebi rutiinselt neonatoloogia intensiivi – sellele järgnesid mõne päeva pärast tõsisemad komplikatsioonid. Meie saime askeetliku, so ilma vannitoata perepalati. Lootsime alguses, kui polnud märke, et midagi oleks halvasti, et saame mõne päevaga siiski haiglast välja, ent olime seal kokku kaks nädalat.
Ühel hetkel, kui täis oli kümme päeva, tuiskas meie palatisse tundmatu ämmaemand, kes teatas (sõnastus muutmata kujul): „Me tahaks teid siit nüüd välja visata.“ Meie: „???“ Tema: „No te olete siin juba kõige kauem olnud ja meil on kaks naist sünnituses, kolm eelsünnituses, emmed tahaks issidega pärast sünnitust oma lapsukesi imetleda, nii et me kolime teid üldpalatisse“. Mees: “Ja kuhu mina lähen?“ Tema „Koju muidugi.“ Mina: „Teate, meil on laps raskes seisus, aga me ootame iga päev, et saaksime ta siia enda juurde, meil on siin…“ Tema (taas muutmata kujul): „Mind ei HUVITA teie elukorraldus!“
Kogu see vestlus oli pikem, aga ühel hetkel jäin vait ja ütlesin siis rahulikult: „Ei, ma pole nõus kuskile minema.“ Ämmaemand teatas seepeale mokaotsast „Nojah, ega me TEGELIKULT ei saa teid välja visata, aga me mõtlesime, et te tulete vastu. Ja MUIDE, te ikka teate, et peate selle palati eest maksma ka või?!“ Jah, teadsime. 14 päeva eest. Oleks võinud ka nende kõige kallima palati eest maksta, aga sinna keelduti meid majutamast. Ausalt öeldes jäi sellest ikka paganama mõru mekk suhu.
Kui ma isegi esimese hooga ehmatasin ära (sest ämmaemanda toon oli selline, nagu neil olelski õigus seda bõuda), et nii, hakkame siis asju sorteerima, et mis mees ära viib ja mis ma üldpalatisse võtan, siis kainenenuna sain ma aru, et see pole see hetk, kus mina peaks tingimata tundmatule, eelduste kohaselt terve lapse sünnitavale naisele vastu tulema, kes saab paar päeva üldpalatis ka hakkama, samas kui mina olen murest hullumas, kas mu laps üldse ellu jääb. Jah, just nii ma tol hetkel mõtlesin – saab üldpalatis ka hakkama. Mis siis, et sellist võrdlusmomenti ei hakka keegi värskele emale tooma ja tema jaoks võib üldpalat traumeeriv olla, aga minu jaoks polnud see küll see hetk, mil altruistlik olla.
Variant, mida siis lõpuks ka kasutati, oli see, et hakati õnnelikke ja tervete lastega vanemaid lihtsalt kolme päeva asemel kõrvalpalatitest varem välja kirjutama.
Ja olgem ausad, ega need viis värsket ema poleks nagunii meie palatisse tulnud, eks ole. Igal juhul on ju sünnitajad kõik just kui võrdsed – perepalateid ette kinni panna ei saa, aga äärmiselt inetu oli, et see tasuline (!) ämmaemand tuli sedavõrd nõmedal moel oma kliendi eest võitlema. Kui me siis mehega järjekordselt üles intensiivi beebi juurde läksime, nägime, kuidas lugupeetud ämmaemand üritas meie lapse raviarsti töödelda, et äkki õnnestub meid ikka palatist välja kangutada. Raviarst vabandas pärast meie ees ja ütles, et niimoodi poleks tohtinud neid asju ajada.
Olgu öeldud, et beebi saime enda juurde järgmisel päeval, kuigi ravi jätkus veel. Ja vot siis, ma oleks pidanud need ülejäänud neli päeva beebiga üldpalatis üksi veetma, käies varahommikul ja õhtul pooletunnisel antibiotsisessioonil. Selle kohustuse võttis abikaasa enda peale ning lasi mul magada.
Mis siis, et kümme päeva hiljem (sest pärast sünnitust sain ma lapse rinnale umbes viieks sekundiks), oli ka meil õigus beebiga omaette olla ja neid nö esimesi hetki ilma piiksuvate masinate ja voolikute-juhtmeteta rahus veeta. Ja ma olen ütlemata tänulik iseendale, et ei lasknud endast üle sõita.
Ma ei väida siinkohal sugugi, et mõni värske ema oleks kuidagi parem või teine kehvem, aga õnnelikud hetked ei tohiks tulla ju kellegi teise arvelt, on nii? Mitte et need sünnitajad oleks teadnud, mis hinnaga neile perepalateid kätte võideldi, aga siiski.
Loen ja imestan, kuidas see üldse VÕIMALIK on?! Täiesti mõistusevastane… ja mina olen ka uhke, et olid vaatamata võõra ämmaemanda absoluutsele nahhaalsusele vapper ja seisid oma pere eest. Grrrr kui vihale selline asi ajab!
Ma igaks juhuks ütlen, mulle tundub, et siin väga mitu inimest ei ole sellest aru saanud – see postitus, mille kirjutasin, ei ole mingisugusest minu diivalikust õigusest ilmtingimata (kasvõi sedasi üle laipade) perepalat saada. Siin kommenteerija M suisa mõtles loole juurde, kuidas ma viis korda küsimas käisin ja… ei. See postitus on ikkagi sellest, kuidas isegi kõige enesekindlam sünnitaja ja baby mama sünnituse järel ikkagi kergestipurunev on…
See mulje ei ole (vähemalt minul ja usun, et nii mõnelgi teisel) tekkinud sugugi mitte sinu lugu lugedes, vaid hoopis tuginedes sinu nähvavatele vastukommentaaridele ja iroonitsevatele küsimustele. Nendega lisasid ise oma poja sünni(järgsele)loole halva maigu. Mitte keegi teine. Igaühele tekitab ju see erinevaid mõtteid ja osadele soovi kommentaari näol, mis on ju sinu poolt pakutud võimalus siin, neid jagada. Teinekord tahetakse pakkuda ka teisi vaatenurki (võib-olla mõne puhul on selle taga siiras soov lohutadagi omal moel), kuid äärmiselt halb on tunda (jah, ja ka need on tunded, ei ole vaja alaväärtustada!), et vot tema nägemustele, emotsioonidele ja arvamustele tuleb eranditult takka kiita, sest teiste vaatenurkade avaldamine toob kaasa irooniliselt peenutseva laia kaarega näkkusülitamise lugejatele. Jah, seda on vastik lugeda ka neil, kes ise ei ole kommenteerinud või ei jaga kommenteerija arvamust – sa sülitad küll ühe pihta aga tatipritsmetega saavad pihta ka kõrvalseisjad. Nagu näha sinu vastusest seekord nimetu kommentaarile, mõistad ka tasakaalukalt selgitada. Ehk siis rääkides blogija vastutusest, on sinu enda võimuses ja vastutuses mitte ainult läbi blogilugude vaid samaväärselt ka läbi oma vastuste kas hoida blogi siirana (mida su sünnitusjärgse läbielamise kirjeldamine 100% oli) või risustada ja plekkidega määrida tarbetu sapiga. Eriti nii olulist sissekannet nagu lapse sünd ja sellega seonduv. Sest millineiganes mittemeeldiv kommentaar ei tee seda mitte ligilähedaseltki niipalju kui sinu enda sõnad sinu enda blogis, olgu sissekandena või vastukommentaarina – olulised mõlemad ja sapise kommentaariga või ise oma väärtusliku kirjutatud emotsiooni maha teha. Minu jaoks oli sinu põhisissekanne haavatav ja siiras, teistsuguste arvamustega kommentaarid tekitasid tunde, et noh, ka nii saab asjadele vaadata ja… siis
sain valangu sinu sapiseid ja kõrke vastulauseid, mis tekitasid küsimuse, et miks sa oma lapse sünnilugu ise omaenda sõnade läbi siin blogis rüvetad…
Ei ole ühegi blogija vastutus lasta anonüümsetel trollidel endast üle sõita ja oma koduõuel valimatult lahmida lasta. Ei lase ma kellelgi oma päriskodus ebaviisakalt käituda, ei luba ma seda teha ka oma virtuaalkodus. See ei ole ebasiirus. Takka kiitmise ja ilkumise vahele jääb hästi suur valik erinevaid võimalusi oma kommentaarile enam-vähemgi lugupidav ja viisakas toon valida ja oma (minu omale vastupidist) arvamust jagada. 🙂
Just, väga hästi said minu kommetaari poindist aru, et alati on hästi suur valik erinevaid võimalusi oma vastukommentaarile enam-vähemgi lugupidav ja viisakas toon valida 🙂
Just nimelt. Värsked emad on haavatavas seisus, see on fakt.
Isad muidugi ka. Meie puhul oli väga suur abi, et saime abikaasaga perepalatis koos olla, sest me kumbki varisesime eri aegadel emotsionaalselt kokku. Ja tänu sellele, et me üksteist siis vastavalt hetkel “üles upitasime”, pidasime selle keerulise aja vastu.
Kusjuures see juhtum leidis aset eelmisel aastal ITK-s. Ka ämmaemanda nime uurisin ma nende kodulehelt välja. Mõtlesin neile isegi tagasisidet anda, et nii enam ühegi patsiendiga ei käitutaks, aga senimaani on see tegemata. Ehk ikkagi tuleks.
Selle sinu kogetu valguses on õudselt ilus mõelda, et Pelgulinnas need uued enneaegsete perepalatid on. See on nii tähtis ja vajalik. 🙂
Nii hästi meenuvad enda emotsioonid… Sünnitasin oma teise lapse juuli lõpus ITKs. Enne beebi sündi olin veel sunnitud pea nädala olema sünnieelses osakonnas, kus lisaks murele enda ja kõhubeebi tervisenäitajate pärast, tuli leppida väga ebamugava haiglavoodiga ning iga päev vahetuvate palatikaaslastega (kes kõik küll olid väga toredad). Hinges oli üksildus ja talumatult suur igatsus kodus ootavat poja näha. Lisaks käis ülalkorrusel ja väljaspool maja intensiivne remont, mis tegi seal olemise kohati suisa talumatuks… Kui sain loa natuke õues jalutamas käia,siis mitu korda tõsimeeli mõtlesin, et tagasi ei lähe. Loomulikult ma ootasin väga juba beebi sündi, kuid neil hetkedel mõtlesin küll, et no ei taha, ei taha, ei taha….
Kui pärast shokina mõjunud ülikiiret ja intensiivset sünnitust selgus tõsiasi, et perepalatit ei saa, oli täielik déjà vu tunne… Ka esimesel korral oli läinud nii… Aga olin samamoodi nagu esimesel korral sünnitusest väga nõrk ja kuigi üritasin teha vaprat nägu, olin omadega päris läbi ja nii nõrk, et oma jalgadel praktiliselt ei seisnud. Kui mees ära läks, neelasin pisaraid ja tundsin, et olen jälle nii üksi….Aga endale üllatuseks oli mul lõpuks hoopis hea meel, et sattusin kolmesesse ühispalatisse ja eraldavate kardinate puudumisel tekkis mul hoopis täitsa mõnus ja vahetu kontakt palatis olnud kahe samuti teistkordselt emaks saanud naisega ning sain kogeda, mis on tõeline sisterhood. Kuna olin ikka väga nõrk, siis minu öösel kakanud beebi pepu pesi puhtaks palatikaaslane. Ja kui suures emotsioonidetulvas und ei tulnud, saime öö veeta hoopis jutustades, beebid magasid ja emmed elasid rääkides oma emotsioone välja 🙂
Järgmisel päeval oli lootust saada siiski perepalat ja kui see uudis pärastlõunal tuli,oli murdsekundi jooksul isegi kahju:)) Siis juhtus veel selline lugu, et ämmakate infovahetuse puudulikkuse tõttu sõidutati meid juba viiendale perepalatite osakonda, kus aga selgus, et palatit veel pole, seega tuli meil teadmata ajaks tagasi veel ühispalatisse minna, sel hetkel oskasin ainult hämmastuses kogu seda tralli kaasa teha… Aga kui siis lõpuks avasime perepalati ukse, kus suurtest akendest voogas sisse kuldset õhtupäikest ja nägin sellist nagu natuke eenduvat aknaorva laua ja tugitoolidega, mida kujutaks ette hotellis, mitte haiglas, tundsin, kuidas mingi koorem nagu õlgadelt kukkus ja asemele voogas õnne- ja isegi joovastuse tunne. Äkki ei olnudki enam nii nõrk ja paha olla, olime lõpuks perena koos ja saime nautida teineteisega harjumise aega. Siiani, kui on raske, manan endale kujutluses silme ette selle hetke, kui avasin selle peretoa ukse ja nägin seda õhtuvalgust ning imelist tuba ning kohe tuleb see hea emotsioon ka mulle meelde 🙂
Mina olin, muide, see, kelle pärast üks värskelt sünnitanud naine perepalatist välja aeti. Ma sünnitasin märtsikuus ja juba enne rääkis ämmaemand, et märts on tavaliselt üsna sünnitusrohke kuu ja olgu ma valmis, et perepalateid ei pruugi jätkuda. Nii ma siis läksingi sünnitama ilma igasuguste lootusteta ja kuna ma olin kuulnud ühispalati kohta ainult head (üks sugulane leidis sealt nt südamesõbranna), siis isegi ootasin seda. Pärast sünnitust öeldigi, et perepalatid on täis ja mind ootab ühispalat. Egas’ midagi, hakkasin püsti tõusma ja .. põmm! Kaotasin kohe teadvuse. Ämmaemand tõi ratastooli, aga sinna saamine tundus sama raske kui jalgsi läbi Niiluse jõe kõndimine. Pärast mitut teadvusekaotust sain ratastooli kuidagiviisi siiski istuma ning mind kärutati mingisse palatisse. Õnneks oli abikaasa haaranud sünnitustoast kaasa ka lapse, sest ise olin ma täiesti võimetu veel sellele ka mõtlema, et laps kuhugi transportida. Ühispalatisse jõudes oli mul taas probleem: kuidas ma nüüd ratastoolist voodisse saan? Iga natukenegi järsem liigutus tekitas minestuse, nii et toolist püsti ei olnud mul isegi mitte kõige parema tahtmise juures võimalik tõusta. Isegi sel hetkel ei mõelnud ma, et äkki peaks ikkagi perepalatit nõudma, sest a) ma ei saanud vist isegi rääkida sel hetkel ja b) ma mõtlesin, et ühispalatis on vähemalt teised inimesed, kes saavad kellegi kutsuda, kui ma kusagile ära vajun. Ämmaemand aga nii ei arvanud ja mõne aja pärast tuhiseski ta uksest sisse ja teatas, et sai mulle perepalati. Ma üritasin vastu vaielda, aga ta teatas resoluutselt, et ma ei ole võimeline ju oma lapse eest hetkel hoolitsema ning mingu ma kohe heaga sinna perepalatisse. Kohapeal selgus, et sinna palatisse oli juba paigutatud üks värske pere, aga see aeti välja. Ma arvan, et nad vihkavad mind siiani, sest noh, ma ju röövisin neilt selle ilusa sünnitusjärgse aja. Igatahes oli see ämmaemanda poolt parim otsus, sest voodist istuli tõusta sain ma alles järgmise päeva õhtul (u 36 tundi hiljem) – enne pidi lapsega tegelema mu abikaasa. Selleks, et ennast pärast sünnitust puhtaks pesta, oli mul vaja ämmaemanda abi ja isegi siis jõudsin ma teel duširuumi ja tagsi vähemalt kolm korda minestada. Kui ma oleksin ühispalatis olnud, siis poleks ma ilmselt oma last kättegi saanud võtta, sest ma lihtsalt ei jõudnud teda sellest kärukesest välja tõsta.
Mu pikk monoloog pole nüüd mõeldud süüdistuse või etteheitena, vaid pigem lihtsalt väikese meenutusena. Ma ise arvan, et perepalatid peaksidki olema neile, kes on raskemas olukorras või pole tõesti võimelised ise oma lapse eest neil esimestel päevadel 100% hoolitsema. Esimesed hetked, kohtumised ja pildistamised on ju, olgem ausad, lihtsalt boonus ja väike tilulilu selle kõrval, kui keegi tõesti vajab abi.
Ma peaks vist selle postituse ära kustutama – pooled teist ei saa aru, millest jutt on. Veelkord: MUIDUGI on teistel inimestel suurem vajadus, mu postitus EI ole sellest, kuidas minul oli vaja ja mina pidin saama. Mul oli paanika, hirm, ma tahtsin ära sealt, koju, kuhuiganes. See ei ole ratsionaalne, ma ei mõtle täna nii, aga selles hetkes oli mul kohutavalt halb, hirm, minu peas kõlasid mulle võõrad mõtted ja sellest kõneleb ka mu postitus… Muidugi poleks kedagi pidanud minu pärast välja viskama (pool kuuendat korrust oli minu sinnajõudmise hetkel tegelikult üldse tühi), tuba lubama ka mitte, aga koju oleksid nad mu võinud lasta küll. Veits alandav on see emalik “tilu-lilu” jutt, ma ei vaja seda meenutust, et reaalne vajadus trumpab kõik – see on ju elementaarne…
Mul ei ole plaanis kellegi tundeid naeruvääristada, aga kui ma lugesin seda postitust ja mulle meenus enda kogemus, siis ma tundsin – võimalik, et samuti täiesti ebaratsionaalselt – kerget solvumistunnet, sest mulje jäi küll, kustkui oleks perepalat inimõigus neile, kes sinna rohkem sugulasi/sõpru/õdesid-vendi kutsuda saavad. Ma kordan: MULJE, sest ilmselgelt polnud see su eesmärk.
Eip, kindlasti mitte. Kirjutasin ju postituse lõpus, et see privaatsuse puudumine on inimesele kindlasti loomuvastane (arvestades näiteks, kuidas sünnitusegi ajal vajab inimene privaatsust, hämarust, kõik muu võib sünnitegevust pärssivalt mõjuda) ja võiks olla teisiti, AGA meil on ikkagi maailma kõige tänuväärsem (minu hinnang, mitte ametlik statistika) sünnitusabi ja selle üle tuleb õnnelik olla. Ma ei sünnitaks järgmisel korral ka erahaiglas, Pelgu on mulle väga armas ka pärast seda… hoogu. Ma tundsin oma reaktsiooni pärast juba seal olles suurt piinlikkust – et olen nagu mingi tänamatu printsess. Aga ei saanud tundeid oma kontrolli alla, need neelasid mu endasse ja järgmisel hetkel juba kujutlesin põgenemist muuhulgas kolmanda korruse akna kaudu. Püüdsin oma häbist üle olla ja seda kogemust siin jagada, et tuleviku-keegi, kellel samamoodi pärast sünnitust ärevushoogusid esineb, saaks mõelda: Miiul oli ka ja tal läks üle…
Ma arvan, et sel juhul ongi tegemist sellega, et kuna sünnitanud naiste jaoks on kogu sünnitamiskogemus ja sellele järgnev nii … tähtis ja intensiivne kogemus (ma ei oska seda paremini sõnastada), siis võtavad nad (khm mina) seda hästi isiklikult, kui keegi kuidagi teisiti arvab või teeb või tunneb. Tegelikult on ka solvumine või tänitamine, et fuhh, kuidas sa nii tunda saad hästi vale ja ebaratsionaalne, sest ei saa ju inimesele öelda, et tunne nii ja mõtle nii. Inimesed on lihtsalt nii erinevad.
Jap, selsamal põhjusel ma ka häbi tundsin enda pärast selle paanikahoo sees olles – ma üldiselt ikka olen endaga selline “võta ennast kokku ja kohane olukorraga” inimene, aga ühtäkki avastasin ennast mingist minu jaoks võõrast olukorrast, mis mul jalad TÄIESTI alt niitis. Ootamatu.
Ma vahepeal sain aru, et ma projekteerisin oma sünnitusjärgsed tunded – solvumine, kurbus ja segadus – praegu kogemata sulle, kuigi tegelikult olid need adresseeritud sellele perele, kes minu pärast perepalatist välja aeti ja kes sellepärast minuga väga ebaviisakas ja vaenulik oli. Nii et vabandust! Lihtsalt nii elavalt tuli see olukord mulle praegu meelde, et mõistus ei jõudnud enne pidurit tõmmata, kui ma kõik välja purtsatasin 🙂 Samamoodi ebaratsionaalne, nagu tunded ikka.
Just. Kõik ok. Sinu kogemus oligi raske ja valus ka kellegi teise tunnete eest vastutamata, kõik, mida sa tundsid või tunned, on täiesti mõistetav. 🙂
Muuseas, mul meenus praegu, et kui ma neli aastat tagasi oma teist last sünnitama läksin, siis ilmus kuskil ajalehes uudisnupp sunnitusabist maailmas. Ja Eesti oli ses osas paremuselt lausa esiviisikus mu meelest. Täitsa ametlik värk, noh. Mina olen oma kolm lapsukest sünnitanud ITK-s. Ja need paar tõrvatilka, mis seal on olnud, tegelikult meepotti ei riku. Eesti sünnitusabi on maailmatasemel ja väga ema-lapse-peresõbralik .
Väga siiras ja ilus postitus! Tänan! 🙂
Minu kolm last on kõik sündinud +/- 9 kuud peale jaanipäeva ITKs, mil järjekord samasugustest valgetel öödel hullunutest lookleb pea ümber sünnitusmaja. Märtsi lõpp on sünnitusmajades ikka täielik tramm. Esimene laps sündis õnneks aastal, mis on iseseisvusaegses Eestis kõige madalama sündide arvuga. Perepalati saamisega probleeme ei olnud, aga perepalatid muidugi polnud siis nii luksid ka. Teisel korral läks ka õnneks. Kolmandal hakkas viltu vedama ja ma olen 125% kindel et fakt, et mul oli tellitud isiklik ämmaemand, lahendas olukorra minu jaoks lõppkokkuvõttes hästi. Sünnitasin ära (varahommikul, miski 6-7 paiku vist), perepalateid ei olnud. Päevapeale oli siiski lootust, aga minu ämmakas väitis oma pikale kogemusele tuginedes, et kui ma ennast juba tavapalatisse maha olen toetanud, siis ümber kolima ei hakata. Niisiis otsustas ta mind hoida nii kaua kui vähegi võimalik sünnitustoas. Väike oht oli muidugi, et seda võib kellelgi sünnitamiseks vaja minna, aga õnneks ei läinud. Tiksusin seal vaikselt üle keskpäeva ja täpselt hetkel kui vabanes ainus selle päeva “vabaturule” läinud perepalat (teise sai keegi haigla töötajast sünnitanu) vormistas ämmaemand mind supsti sünnitustoast välja ja vabanenud palatisse. Ma sain selle kogemuse põhjal aru, et nende palatite jagamisel ei ole küll mingit muud süsteemi eriti, kui et tuleb sünnitada sekund peale kellegi kojukirjutamist. Siin neid lugusid lugedes sain taas aru, kuiväga tänulik ma olen ämmaemand Ülle Višnevskile selle, eest mis ta 9 aastat tagasi meie heaks tegi.
Olen Sulle tänulik, et selle loo kirja panid. Olen endas väga pikalt kandnud peale sûnnitust saadud ebameeldivaid emotsioone, olen pûûdnud sellest lähedastega rääkida aga ei ole veel kohanud kedagi sarnase kogemusega vôi kes oleks julgenud sellest rääkida.
Mina sûnnitasin Soomes ja ei tulnud selle pealegi, et perepalatid siin tôesti sisuliselt puuduvad. Minu poja tuli ilmale kiiresti ja oli samuti oma emme vastu väga hea siia maailma tulles, esmasûnnitajana ei suutnud oma ônne uskuda, et koîk nii kenasti läks. Kuid järgmised kaks ööd ja päeva ûhispalatis olid ûsna traumeerivad. Ja julgen öelda traumeerivad, sest varem seda sôna kasutades olen saanud selliseid pilke, et no mida sa virised, sul ju läks kôik hästi,
Ämmaemandad oli pealiskaudsed ja ilmselt liiga suure töökoormusega ning tundsin ennast täiesti ûksi ja paanikas . Mees taheti kohe peale palatisse saabumist koju saata ja tema tubli kodanikuna muidugi on harjunud reeglitega. Keeldusin kategooriliselt ja ta oli meiega veel paar tundi kuigi ilmselt tegi oma kohalolekuga palatikaaslase elu ebamugavaks. Olin kaks ööd magamata, tita nuttis môlemad ööd ja kogu asi lôppes sellega ,et rinnapiima mul pôhimôtteliselt ei tekkinudki.
Teise päeva hommikul olin ise juba siinses môistes väga ebaviisakas ja nôudsin päevase ämmaemanda abi koju saatmisel ja ta ka ônneks tegutses. Koju saamise rôôm oli kirjeldamatu.
Veelkord , tänud et panid selle loo kirja ja ära lase end kôigutada môningatest viha/kadedus pursetest. Iga naine vôitleb enda , oma laste eest niigi iga päev aga et ennast peab kaitsma teiste emade eest, kellel kôigil samad mured ja rôômud – on ikka kole kûll.
Kôike toredat ja jaksu nii suure pere emmena !
Sügav kummardus ja tänu, et selle kirja panid. Aitasid mul ka rahu teha nende mõtetega, mille pärast tänaseni (kindlasti osaliselt mõnede siinsete reaktsioonide tõttu) sisimas ikkagi natuke häbi tundnud olen. Sinu kommentaar oli mulle samuti toeks nagu minu postitus sulle. Kalli!