See on umbes-täpselt maailma suurim klišee, aga tõesõna – aeg läheb nii ruttu. Sellest aga veel hämmastavam on see, kuidas elul on kombeks kardinaalselt muutuda, kuid tunne on ikkagi, nagu kõik oleks alati just niiviisi olnud nagu praegu.
Kui ma nüüdseks juba pea kaks aastat tagasi esimest korda aimasin, et minu kummalise enesetunde taga võib olla kolmas rasedus, ei tekitanud see minus elevust. Kui ma oma toonase Kadaka tee kontori koridoris asuvas WC’s pulgale pissisin ja rasedustestil triipe nägin, vasardas mul peas üksainumas sõna.
“EI!”
See ei olnud valikuvõimalus, mida ma olin valmis kaaluma. Ma olin just saanud hakata rutiinselt tööl käima, oma ettevõttele elu sisse puhuma, käive kasvas otseses seoses minu poolt panustatud töötundidega ja ma nautisin seda “täiskasvanuelu” tohutult. Ma ei olnud valmis sellest loobuma. Ometi olin ma tegelikult mõttega kolmandast lapsest mänginud – tulevikule mõeldes ja sellest unistades oli kolmanda lapse saamine alati elementaarsena näinud. Me olime sellest rääkinud, me olime seda plaaninud. Kuid sarnaselt oma teisele rasedusele tundsin ka sel korral, et ei ole selleks lihtsalt valmis. Ma ei tea, kas raseduseks valmis saamine üldse on miski, milleks ma võimeline olen. Käisin Fertilitases rasedust tuvastamas ja ehkki veel oli vara ning loodet näha ei olnud, oli selge, et mu keha on lapseootel. Tore günekoloog (vanem naisterahvas, kelle kohta internetis tohutult palju negatiivseid hinnanguid oli – alatu!) oli soe ning innustas mind, kui ma nojah-keegi-peab-ju-iivet-tõstma-juttu pobisesin. Rääkisin pärast arstilkäiku ka H’le, mis seis on, ning olin üsna kindel, et temagi kahetisi tundeid tunneb. Enamat kui ebamäärast mõminat ma tema suust igatahes ei oodanud. Minu suureks üllatuseks oli ta hoopis iiveldamaajavalt positiivne ja õnnelik. Ja tema muretu rõõm ja veendumus, et see on meie jaoks hästi õige, tekitas selle tunde ka minus. Möödunud aasta aprillis, kolm kuud pärast rasedusest teada saamist, kirjutasin blogis juba nii:
“Mis mind aga õnnelikuks teeb, on minu maailma kõige võrratumad lapsed ja teadmine, et mul on neid varsti kolm. Kui ma eelmise raseduse ajal kogu selle hormonaalsuse ja muremõtete keskel suisa sügavas depressioonis olin, on seekord kõik teisiti. Ma olen juba kahe lapse ema ja väga lähedalt näinud kui suur kingitus on ühele inimesele tema väike õde ja vastupidi. Ma juba tean, et laste kasvatamine on meie jaoks puhas rõõm, et mina ja H saame meeskonnana alati kõigega hakkama ja et elu hoiab meid. Kui elu mulle jaanuari keskel kõigepealt remondirahade saamatajäämise teate tõi ning sellele veidi hiljem otsa uudise uuest potentsiaalsest pereliikmest, olin kindel, et sellest kõigest ei saa midagi välja tulla. Ometi jõudis teadmine uue ja suurema kodu ostust sündida enne kui mina otsuseid langetada või oma uudist isegi H’ga jagada jõudnud olin. Ja edaspidist te juba teate – kuidas elu meid üheainsa kalendrikuuga ühest kodust teise, meie näpista-mind-ma-vist-näen-und-koju tõi. Ja nüüd, vähem kui kuu pärast koduostu, sai H jälle uue (fantastilise) tööpakkumise. Ma ei tea mitte kedagi, kelle saabumiseks siia ilma Universum nii usinalt ettevalmistusi teeks. 🙂”
Kõik loksus justkui iseenesest paika nagu üritaks keegi kusagil sellele sündmusele teed teha. Ja Väikevenna sünd (mille kohta kirjutatud postitused ja tehtud videod leiad selle kategooria alt siit) oli mu elu kõige ilusam kogemus. See hetk, mil minu kolm last esimest korda ühes toas viibisid, täitis kõik minu hinge sisse lapsepõlvest sööbinud tühimikud täiuslikkuse tundega. Seal ja siis oli mul kõik. Ja ma ei ole kunagi julgenud loota, et see nüüd ja praegu siinsamas – nii hakkabki olema. Ma olen alati valmis, et õnn võib iga hetk pöörduda. Aga ei pöördunud. Me jõudsime beebiga sünnitusmajast koju ja see oli täiuslik ning sellest päevast peale hakkaski nii olema. Muidugi ei pea ma täiuslikkuse all silmas, et keegi pole kordagi nutnud, mähkmest mööda kakanud, mänguasja pärast kisklema minnes õele vastu pead virutanud või kurnatusest oma kaaslase peale röökinud. Mu lugejad on täiskasvanud naised, kes saavad aru, et sedasorti täiuslikkust pole olemas – ma ei pea seda vist ekstra rõhutamagi. Kuid tunne ja teadmine, et kõik siin elus on õige, et sind on õnnistatud millegi niisugusega, millest sa kunagi katkise, põhjakäinu ja üksikuna mitte iialgi unistada osanud poleks…
Täiuslik.
Kui ma looteanatoomia ultraheliuuringu käigus teada sain, et ma tütart ei oota, vaid poega, valmistas see mulle tohutu pettumuse. Ma üritasin mitte nii mõelda, üritasin mitte nutta, üritasin oma rasedusest jätkuvalt rõõmu tunda, kuid see muutus korraks nii raskeks. Ma tundsin süüd ja häbi, et ma nii mõtlen, aga ma tõesti lootsin tütart. Siiski püüdsin end veenda, et poja kasvatamine ja armastamine käib täpselt samamoodi nagu tütregagi.
Mõned kuud hiljem sündis minu poeg. Esimesest elusekundist peale minu jaoks asendamatult ideaalne. Minu kallis pojake, kes on täpselt niisama võrratu nagu tema õed. Ja iga päev selle oma esimese eluaasta jooksul on ta mulle üha uuesti ja uuesti tõestanud, kui rängalt ma kõigi oma kahtluste ja hirmudega (loetlesin rasedusaegseid hirme SIIN) eksinud olin. Nokuga ja puha, aga ikka täiuslik. Who knew?
Aeg läheb nii ruttu ja elu enne praegust tundub kujuteldamatult tühi. Elu ilma Väikevennata – kuidas see toimuda sai? Möödunud aasta on tõestanud, et kolme lapse saamine oli kõige õigem otsus, mille me teha saanud oleksime. Tema sünd on toonud kaasa muutuse meie peredünaamikas ning see muutus on olnud imeline. See on toonud kaasa hulgaliselt ümberkorraldusi – peaasjalikult seoses selle klanni transportimisega punktist A punkti B – kuid üldiselt on kõik siiski pehmelt ja iseeneslikult paika loksunud.
Sellest, milline inimene minu poeg on, võiks juba terve raamatu kirjutada. Tal on niisugune soojuse, helluse ja rõkkava rõõmu aura, mis kogu maja täidab. Nagu pehme vatt, mis põrkumisi pehmendab või suisa ära hoiab. Tasakaalustaja. Lohutaja. Naerutaja. Hellust vajav ja lähedust otsiv, aga uudishimulik, enese- ja sihikindel. Juba täna täpselt niisugune mees, kellesugust ma temast juba enne ta sündi kasvatada lootsin. Heh. Loodetavasti niiviisi jääbki.
Poeg Hiiumaal hilisõhtul merevees ja praamijärjekorras armatuurlaual turnimas. #justpoisuthings
Palju õnne sünnipäevaks, pusletükike!
Meil olid lapsesoo teadasaamisel samasugused emotsioonid. Minu kaasal ilmselt minust rohkemgi, sest tal oli ja on siiani unistus ühe armsa printsessi isaks saada (ja noh, poisid pidavat suuremad pärdikud olema :))..mina lihtsalt kartsin, et ehk ma ei oska poega kasvatada.
Olles nüüd 2-kuuse poja vanemad, ei muudaks me mitte midagi. Minu hirm on tegelikult asjatu, sest lisaks isale on pojal palju palju imelisi mehi ümber, kes kindlasti õpetavad, aitavad ning näitavad head eeskuju.
Mulle isegi meeldib mõte sellest, et väikesed poisid on tavaliselt energilisemad ja ning teevad rohkem pättusi 😀
Kuna on plaanis vähemalt veel üks laps saada, võib olla saab härra oma tütre. Mulle sobivad mõlemad :))
Uskumatult mõnus kirjatükk! Olen Su blogi juba pikamalt lugenud, kuid seekordset postitust lugedes tabas mind niivõrd suur äratundmisrõõm, et pidin kohe kommentaari jätma. Olen samuti kolme lapse ema, mul on 3,5-aastane tütar, aasta ja 9-kuune tütar ning 1-kuune poeg. Täpselt nagu Sinulgi, kulges teine rasedus emotsionaalselt väga raskelt ja ka peale beebi sündi ei tundnud ma ennast päris endisena, läks kuid, enne kui ennast uuesti hästi hakkasin tundma. Kui jäin kolmandat last ootama, oli seevastu kõik kohe algusest peale nii õige, terve raseduse olin mõnusas meeleolus ja see jätkus ka peale beebi sündi, pojake on lihtsalt imearmas 🙂 Küll aga tabasid mind kolmanda lapse soo teadasaamisel täpselt samasugused tunded nagu Sindki, olin ikka päris pettunud ja päris ausalt ei olnud võimeline nägema, kuidas saab poeg olla sama armas kui minu tüdrukud. Käisin veel “lohutuseks” Sinu blogi lugemas ja üritasin mõelda, et äkki ikkagi mulle hakkab ka mu poeg meeldima, kui Sulle hakkas 😀 Ilmselgelt olid need väga rumalad mõtted, sest jumaldan teda pealaest jalatallani ja olen üdini õnnelik, et seekord just poja sain. Lisaks nendele sarnasustele tuli ka minu kolmas laps just siis, kui olime kolinud päris esimesse “oma koju”. Igal juhul ägedalt sarnased eluteed 🙂