Peaaegu-kümnekuune Väikevend

Kõik, kes meie pojakesega koos päevast päeva aega veedavad, iseloomustavad teda kui hästi rõõmsameelset beebit. Koguaeg on maja tema kõkutamist täis ja kui juhtubki mõni õnnetus, kops või kurvastus (ja neid on tal viimasel ajal vanemate hooletuse tõttu päris mitu päris koledat olnud…), on teda lihtne lohutada. Ta armastab lähedust ja kaisutamist, nunnutamist ja musutamist (tal ei saa se’st iial küllalt!), rinnapiima ja pikki uinakuid minu kaisus. Ta on ladna. Kihvt, nutikas, suur ja tugev, lõbus… niisugune, kellega koos on kõigil hea. Äge väike sõber, kes terve majapidamise ka kõige hallimatel päevadel rõõmu ja naeruga täidab. Selline, noh, kelle kohta üks ema internetti uhkusega postitada võib, kui kihvt inimene tema poeg on!

Kuna ta on nüüd kohe kümnekuune (kol me päeva pärast saab, aga me kipume minisünnasid unustama), mõtlesin, et panen vahepeal mälestuseks tema kohta üht-teist kirja.  Tal on igasugu armsaid oskusi ja naljakaid kombeid, mida ma sugugi unustada ei tahaks.

Niisiis, meie Väikevend…

… lööb erutunult käsi kokku kui talle “plaksu-plaksu” kilgata. Mu beeeebi plaksutab!

… kuulab süvenenult kui talle tema enda keeles “taa-taa-taa” või “baa-baa-baa” teha ja vastab samaga.

… on koera söögi- ja joogikausside suurim hirm.

… roomab võimaluse avanedes ülehelikiirusel lahtise vetsuukse poole, lükkab WC-paberi hoidja pikali, rullib terve rulli põrandale lahti ja asub isukalt paberit matsutama.

“WC-paberit sööma?! Mina?! Ei iial!”

… ei huvitu vähimalgi määral multikatest. Isegi mitte natuke ei koti teda need liikuvad pildid, mis õdede pilgud ekraanile naelutavad.

… nõuab häälekalt, et tema hommikusöök serveeritaks kahe lusikaga. Üks, mida ta saab ise närida ja vastu lauda kolkida ja teine, mis putru suhu tõstab. Kui lusikat on ainult üks, peab see olema tema käes ja mina vaadaku ise, mismoodi talle hommikupudru suhu toimetan. 😀

… armastab üle kõige maailmas Kroonprintsessi ja käputab tal järel nagu väike sabarakk. Teisi ka, aga just Kroonprintsess (kes muidugi oma “õekohustusi” täites selle kiindumuse ise kuhjaga välja teeninud on) on tema silmis eriti armas ja eriline.

… ajab käed õieli kui talle “tule sülle” öelda. Ja kui ta käputades sinu poole kihutab ja mööda jalgu krabinal sülle ronima hakkab nagu väike koaala. Nnnnunnu!

… kannab uhkelt kuut säravvalget hammast. Järgmised kolm on lõikumas!

… on pingutaja ja püüdja, mitte hättasattuv vigiseja. Kui ta plindrisse jääb, püüab ta kannatlikult ja keskendunult edasi kuni edu saavutab. Näiteks on aste köögiuksest terrassile päris kõrge ja toast õue minnes on Väikevennal tükk tegu, et näoli kukkumata õue jõuda ja seda teab ka ta ise. Pepu ees ta veel minna ei taipa, niisiis viib ta esmalt õue käed ja siis ükshaaval jalad. Aeglaselt ja ettevaatlikult, püüdlikult tasakaalu hoides, vahepeal kummalisse asendisse sattudes, aga siiski lõpuks võidukalt õue jõudes. Ta on julge ja sihikindel!

… tõuseb KÕIGE (no ikka kõige)najale püsti ja harjutab tugede najal kõndimist.

… on hull arbuusi järele ja ei malda sekunditki oodata, et arbuusi hoidev käsi juba tema suu juurde jõuaks. Üleüldse on ta suurepärase isuga noormees, mitte mingit muret pole tema (lisa)toitmisega.

… armastab õues muru peal olemist, aga ei salli tunnet, kui tema põlved muru puudutavad. Niisiis liigub ta murul edasi käelabadel ja jalataldadel, põlvi maha panemata. VÄGA meelelahutuslik!

… on pöörane nõudepesumasinaentusiast ja teab, et teda sinna väga lasta ei taheta, mistõttu ta lahtist nõudepesumasinaust silmates kiirelt selle poole sibab ja kogu oma tillukese kere kärmelt ukse peale vinnab, et paremini nugade-kahvliteni ulatuda.

… nõksutab laulvatest mänguasjadest ja MCM’ist kostuva muusika taktis tantsida, endal suu kõrvuni peas.

… tõstab käed kõrgele õhku, kissitab silmi ja naeratab niiviisi kentsakalt alalõuga ette lükates (?) ja teeb “iiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiik!” kui ta millegi üle superõnnelik on. Näiteks pallimere pallide.

… jälestab nina pühkimist, pöörab pea juba ninapaberit nähes raevukalt kõrvale ja ruigab elu eest. Aga kui silmapõletik oli, harjus ta silmade puhastamisega lõpuks ära, sest sai aru, et see leevendab tema enesetunnet ja lasi silmad rahulikult ära pühkida. Arukas inimene!

… armastab üle kõige Legosid ja käib nendega vahepeal üksi mängutoas mängimas.

… krigistab hambaid. Õõõõõh! Õnneks on see ju ainult faas, aga pisut õõvastav selline.

… armastab TOHUTULT vett. Kohe kui ta varbad järve ääres paadisillalt vette panna, hakkab ta energiliselt siputama ja suurest õnnest kõkutama. Vann on ta lemmik ja isegi kui ta ise endale põrandale loigu ilastab, hakkab ta selle sees mängima! 😀

… ei kannata üldse seda, kui Loore ta nägu lakub (ta teeb seda veits liiga intensiivselt ka) ja peidab oma näo kohe ära ja kukub pragama, kui Loore hoogu satub.

… käputab robot-tolmuimeja juurde, lülitab selle nupust sisse, ootab, kuni see mürinal tööle hakkab, põgeneb selle eest ja jääb eemalt jälgima, mis värk on. Hirmnaljakas!

… hakkab üleväsinuna end ülienergiliselt kiigutama ja nõksutama, ise samal ajal hullunult naerda kõkutades. Weirdo!

No lõputult võiks niiviisi jätkata, mulle tundub. Iga päev toob mingi uue veidruse või viguri. Millised on teie laste praeguse hetke armsad-totrad-naljakad harjumused?