Natukene võib-olla naljakas on mõelda, et meie pesamuna on juba kolmeaastane. Lasteaiaealine. Jutukas, iseseisev (ehkki märkimisväärselt vähem, kui tüdrukud selles vanuses juba ammu olid ja, tahtmata sootrollida, teen seda ikkagi ja küsin: kas… see on mingi poistevärk?), hästi hooliv ja hoolitsev ning mulle maailmaarmas. Õudselt armastab lähedust ja head pulli teha. Ja süüa – oooo booože moi, kus talle mahub sööki sisse! Eriti ahjuporgandeid. Ja hirmsasti meeldib talle veel puslesid panna, ja muidugi kõik need asjad, millel on kaks kuni mitu ratast all. Ta on ühesõnaga üks hästi mõnus poeglaps.
Kuna poeglaps alles alustas lasteaiateed, ei ole tal veel palju päris oma sõpru ja suure paljude külalistega mängutoapeo jaoks on ehk õige pisut veel väike. Sestap otsustasin talle korraldada ühe ägeda koduaiapeo koos inimestega, kelle tähelepanu ta maailmas enim naudib: meie, tema vanaema, Anni, Anete ja Rajud. Sedasi sai ta kõigi oma kõige lähedasemate inimestega üks ühele uute mänguasjadega mängida, kaisutada, liugu lasta ehk teha justnimelt seda, mida ühele kolmeaastasele kõige rohkem teha meeldib.
Mul oli tükk aega olnud visioon, et me ei tee omalt poolt poisule kingitusi, aga rendime talle aeda vinge batuudi. Naiivne nagu ma olen, ei olnud ma arvestanud, et sellised batuudid, nagu ma oma vaimusilmas ette kujutasin, maksid ligi miljon eurot, neist veidi igavamad-keskpärasemad 250€. No tuli nördimus peale küll… aga siis soovitas üks mu headest jälgijatest, et meie koduküla kandis rendib keegi ühte vahvat batuut-liumäge, mille rendihind oli neist eelnevalt nähtuist üle kolme korra odavam. Nii et selle me siis endale aeda tarisime! Väga lahe oli vaadata, kui kiiresti see hunnik tühja telki niisuguseks suurejooneliseks batuudiks kerkib. Ja poisu rõõm oli muidugi ka piiritu. Nagu juuresolevatelt piltidelt näha!
See postitus kõlab nüüd nagu täiusliku Pinteresti-ema poolt viimse detailini planeeritud sünnapidu, aga vähe sellest, et ma batuudi-asja vaid paar päeva enne pidu joonde ajada suutsin, tuli mulle meelde, et lapsel torti ka vaja on, sõna otseses mõttes peoeelsel õhtul töö juures olles. Ja seda ka tänu Annile, kes selle mult igaks juhuks üle küsis. Õnneks on tema tordimeistrist ämmal suhkrupiltideks tarvilik riistvara olemas, mistõttu istusin siis jalamaid Kukupesa leti taha maha, rüperaal süles, ja vihtusin suhkrupildi jaoks kujundust teha. Peohommikul printima hakates selgus muidugi, et printer on koostöö lõpetanud, aga mind ega peokangelast ei seganud printeritriibud kujundusel karvavõrdki. Nagu näha:
Olgu öeldud, et ma ei valmista torte. See oli mu kõige esimene niisugune. Küpsetasin öösel tordipõhja ja vandusin. Lõikasin kihtideks ja vandusin. Katsin kreemiga ja vandusin! 😀 Naabrinaiselt laenasin tülled ja üritasin nii enesekindlalt pritsida nagu oskasin. Ta ei tulnud ideaalne, aga ma sain hakkama! Selle üle võib uhke olla küll. Selles, et ta maitsev tuleb, ma ei kahelnud – vahele sai OHTRALT vaarikaid, vanillikreem ja katteks vahukoore-toorjuustukreem. Nii hea ja mahlane oli!
Vist kõigilt, kes ei ole meie, sai peoperemees oma esimesed Hot Wheelsi mänguasjad. Nii sai kallite külalistega ka eelnevalt kokku lepitud, sest ta on neist nii kaua suure imetlusega rääkinud, muudkui mänguasjakataloog kaisus maganud ja naabripoisi juures alati esimese asjana trepist üles nende lelude juurde tormanud, nii et nüüd oli aeg ka tema maailma mõne komplekti võrra rikastada.
No ja siis terve ülejäänud aja (kui me ei söönud ja autodega ei mänginud) lasksime kordamööda liumäel liugu. Me kõik! Vahetpidamata, kord selg ees, kord püstijalu, üle kogu küla naerda lõkerdades, nii suure innu ja hooga, et meil kõigil olid siin-seal küünarnukkidel ja põlvedel hõõrdumisest kerged põletusarmid. 😀
Aitäh, maailma parimad inimesed, maailma parima peo eest! Ja kõigest kõige enam ka selle eest, et meie poisut hoiate ja armastate.
Wau, mis tort!!! Ja poja juba NII suur? Uskumatu, no on lihtsalt…alles ta ju sündis…teiste laste pealt näeb miskipärast alati, kui kiirelt on aeg läinud…
Ja nii ägedad emotsioonid! Ja nii lahe pidu! Täpselt meie masti! Meil on olnud alati kõik sünnad kodus, kuigi see on ilmselt topelt väsitavam vanematele, see ettevalmistus ja koristus, aga lastele on see alati nii meeldinud, et olla oma kodus, just nende inimestega, kes on nii lähedased, kui vähegi saab, aega on maa ja ilm ja kogu päev nende päralt 🙂
Mina tahan küll öelda, et vähene jutt on poisteteema, nagu paljud mulle väidavad, aga samas, mul ei ole tüdrukutega kogemusi 😀
Väga armas kodupidu, väga äge tort (hoolimata sellest, kui palju leidsid põhjust vandumiseks) ja emal on ka mu kõige lemmikum peo-attire – kodukrunn ja riided! Ägedad olete! 🙂
Oh, kuidas ma igatsesin sinu poolt kirja pandud lugusid! See rikkalik sõnavara ja armas-humoorikas lauseehitus. Äge! Oskad hästi emotsioone edasi anda. (Mina samal ajal seda kommentaari kirjutades, kustutades, uuesti kirjutades, parandades….😅) Palju õnne pesamunale!