(Tegemist ei ole koostööpostitusega)
Terve meie tänavune suvi keerles enamjaolt selle ümber, kuidas väga palju asju 19. juuliks valmis saada. Tagantjärgi tarkadena oleme nentinud, et oma graafikut ja asju paremini korraldades oleks kogu tööprotsess ehk vähem kaootiline ja stressirohke olnud, kuid samas kujunes räämas peldikust kaupluse välja võlumine töö käigus ikkagi oluliselt töömahukamaks kui me arvanud olime. Meie kõik kolmekesi kogesime seda protsessi ilmselt väga erinevalt, aga emotsioon, mis meid kõiki praegu tagasi mõeldes ja videoid nähes tabab, on sama: KUIDAS keegi meist kordagi ei tundnud, et see liiga hullumeelne projekt on?
Muidugi tekkis meil töö käigus raskeid hetki, arusaamatusi, möödarääkimisi jms jama. Tagantjärgi kõiki neid olukordi analüüsides on selge, et paljud keerulised said olukorra meist mitteolenevatel põhjustel. Kolmandate osapoolte järgi ootamine, neile pidevalt meelde tuletamine, graafikust maha jäämine, sest kellegi tegematajätmise tõttu lükkub edasi järgmise päeva projekt jne. Muidugi oli meil tohutult väga tublisid abikäsi, aga nii üürikese aja jooksul (ja nii väikese eelarvega) oli kohati üsna keeruline nii suurt projekti läbi viia kui progress sõltus millestki või kellestki muust kui meist endist. Nii jäi ju katkine vitriinakengi avamise päevaks vahetamata. Aga kõigele leidsime me lõpuks lahendused (aknale kujundasin hiigelsuure kleebise, mille meie armas kleepsumees meile kaks päeva enne avamist kiirkorras trükkis ja mehe paigaldama saatis – ta on KULD!) ja 19. juuliks oli kõik valmis.
Mind: blown!
Nüüdseks on need kõik siin juba eilsed uudised, sest pood on ju avatud ja paljud teist meid külastanudki, mis on meie jaoks hästi tore ja armas. Natukene pöörane on mõelda, et kõik need toonased Suured Küsimused nagu mida teha põrandaga? on ammu selja taha jäänud ja täna käite te ja kiidate, kui tore on, et me selle põranda ikkagi alles otsustasime jätta. Kõik, kes meil käivad, ütlevad, et meie juures on hubane ja hea vibe ja ma tahaks, et mineviku-Mirjam, mineviku-Kätlin ja mineviku-Andra teaksid, kui hästi kõik lõpuks läheb. Mitte, et me ei oleks sellesse ise uskunud või teadnud, et me hakkama saame – teadsime väga hästi ja see protsess oli kokkuvõttes ikkagi kirjeldamatult äge kogemus. Aga see teadmine, et me lõime koos koha, kus inimestel on päriselt mõnus olla, on õudselt sütitav ja julgustav. Selle ma oleks mineviku-meile julgustuseks kaasa andnud. Nii et aitäh teile kogu teie tagasiside eest! Ja selle eest, et te sel teel meiega kaasas käisite. Ma loodan, et teil pole neist postitustest ja videotest veel siiber, sest meie jaoks oli väga oluline see teekond videopildis tallele panna – ikkagi nii suur asi ju!
Ostsime segisti, sest meil on ju nüüd oma väike kööginurgake. Esimene kord kui meil oma kontoris oma vesi on! Väga Suur Areng! Köögi, muide, päästis Kätlin kusagilt kontoritühjenduselt ja see oli enne tema kätte sattumist ülirõvedat värvi ja väsinud. Postituse lõpus olevast videost näete, milliseks see lõpuks sai! Me Andraga olime megaskeptilised ja täna seda kööki vaadates on skepsise pärast korralikult piinlik kah…
OI kui palju aega me veetsime sel perioodil kõiksugu nimekirju kirjutades ja ehituspoes sisseoste tehes. Suurema osa remondiasju saime Tondi K-Rautast, sest see on meie naaber ja sinna oli hea ning mugav lipata kui midagi parasjagu otsa sai. Aga oh sa POISS kui palju aega me sel perioodil erinevates ehituspoodides veetsime ja neisse raha jätsime! Tänane vlog (postituse lõpus) ongi suuremat sorti šopinguvideo, sest nüüdseks olid rõvedamad tööd tehtud ja aeg oli hakata viimistlema ja sisustama.
Taimi täna muidugi enam ehituspoest ei ostaks – me ju müüme ise ka toataimi-lillepotte ja ma ütleks, et isegi paremate hindadega (väike häbitu reklaam meile endile, vabandan siiralt), aga sulgvõhk ja tõlvlehik, mille endale kontorisse ostsime, on ikkagi suurepärased taimed, nii et no ragrets. Kontor, muide, saabki tänases videos kõige suurema makeoveri – näitan võrdluseks päris alguse kaadreid ka. Pange oma õlad vastikusest võdistamiseks valmis – see algseis oli ikka monstroosselt rõve!
Mina ja mu kallis esiknunnupirukas ehituspoes. Temaga on hästi lõbus ja tal on väga tähelepanelik silm! Näiteks leidis ta, praegu videost vaatan, ÜLIilusa valgusti, mida ma ise tähelegi ei pannud. Ja muidugi väga palju sädelevaid asju ka, mille vaatamiseks korduvalt peatuma pidime… 🙂
No ikka väga inspireeriv vaatepilt, et ühest räämas ruumist võib saada rõõmsalt helge ja valge tuba. Müts maha!
Mul tekkis küsimus kust sellist ilusat seina ääres olevat kitsast lauda saab?
See on mingi IKEA kirjutuslaud, millelt on osa raamist küljest ära lõigatud ja klaasile marmorkleeps kleebitud 🙂
See on nii vinge kui inimesed ikka ja jälle viitsivad ise remonti teha. Neid pilte vaadates tuleb jälle tuhin peale. Suur aitäh motiveerimast 🙂