Su hääl on nii mõnusa tämbriga et peaaegu uinutasid mind magama. Kell juba pool 11 aga tahtsin vaadata…ja siis kuulata. Aga nüüd kui voodisse vedasin end siis uni lännu ja sain reipalt lõpuni vaadata :)..
Need E etteasted olid nii lahedad. Teatri kooli ;). Suhkruga olen igati nõus mis rääkisid. Kui sa ütlesid et eestis ei anta peaaegu üldse autismi määratlusi lastele siis siin põhja-ameerikas sildistatakse vahest ülemäära. Nägin seda videot ja pani mõtlema: https://youtu.be/Wv49RFo1ckaQ
Aitäh! Ma just mõtlesin, et huvitav, kas nii väikestele on näiteringe. Ta teeb lakkamatult igasugu etendusi ja tema rollid on suurepärased 😀
Muuseas jah, see ADD diagnoos on kuidagi väga… laialivalguv. Ühest küljest võib selle (Rootsi näitel, seal sebivad paljud endale diagnoosi et vastutust võtma ei peaks…) saada keegi, kes lihtsalt koolis keskenduda ei suuda ja samas ka laps, kes üleüldse mingitele nö. “normidele” ei allu. Ma muidugi ei ole pädev sel teemal sõna võtma, sest nagu öeldud – ma tean sellest tegelikult väga-väga vähe. Loodan, et siia satub keegi, kes oskab midagi tarka ka rääkida. 🙂
Väga armas video ning eriti meeldis raamatu soovitus. Kuna alustasin sügisel õpinguid sotsiaaltöö erialal siis arvan, et see raamat peaks mulle hästi sobima. Kindlasti kavatsen selle läbi lugeda 🙂
Väga armas video! Plaanin kindlasti selle raamatu ette võtta ja lugemise käigus ilmselt natuke pisardada. 🙂
Aga on sul muidu endal ka E-ga olnud jonnihoogude periood, kus ta lihtsalt reaalselt viskabki pikali ja hakkab röökima? Mu tirts on poolteist aastat vana ja väga hullult jonni veel ei aja, aga mine tea, räägitakse igasugu hirmujuttusid pöörastest kaheaastastest.
Avalikus kohas pigem mitte (sest olen avalikus kohas käitumise suhtes väga-väga range beebieast peale), aga kodus küll nii, et maa must 😀 see on normaalne ja lapse iseloomu ja mina arengu jaoks ülioluline etapp, mis tuleb lihtsalt läbi teha. KÕIK lapsed jonnivad! 🙂
Pole varem küll kommenteerinud, aga nüüd lausa pidin. Sa näed nii hea välja siin videos! Ja su näonahk on ka nagu beebipepu, tundub kuidagi eriti sile.
Rääkides häiretest, siis tõsi on jah see, et väga paljud inimesed tegelikult ei ole kursiski selle teemaga. Kui laps on allumatu, siis tihti ei suudeta seda seostada mingi häirega. Nii kiputaksegi tegema ennatlikke järeldusi, et vanemad on halvad ning ei oska oma lapsi lihtsalt kasvatada.
Raamat tundub väga põnev, äkki saaksid kirjutada selle pealkirja ja autori siia kommentaaridesse ka välja. 🙂
Aitäh, Merilyn! Mul praegu kusjuures tulid üle pika aja vinnid näkku ja olen veits pitsanägu. Kahtlustan Maxfactori päikesepuudrit – mulle vist sobibki nüüd ainult mineraalkosmeetika… Igatahes: autori nimi on Anja Wikström ja raamat on “Ükski pere pole saar”. Tõeline pisarakiskuja ja maailmaraputaja on see!
Varajase märkamise ja sekkumise teemadel võiks ilmselt lõputult rääkima jääda. Eesti on nendes teemades täielikult lapsekingades. Kui mujal maailmas pööratakse tohutult tähelepanu lapse esimesele kolmele eluaastale, siis meil siin tihtipeale öeldakse nii möödaminnes, et: “ah, oota veidi, küll areneb!” jne. Selline suhtumine võib olla õigustatud, aga ei ole seda mitte alati! Tegelikult on Eestis aga spetsialiste, kes valdaksid varajase sekkumise teemat, näpuotsaga. Ma õppisin neli aastat eripedagoogikat ning kõik need ilusad sõnad nagu märkamine, sekkumine käisid küll pidevalt ainetest läbi, aga keegi ei rääkinud, mismoodi seda kõike tegelikult ka teha (mis on ka loogiline, sest kogu sekkumise protsess nõuab väga paljude spetsialistide omavahelist koostööd). Mujal maailmas on loodud varajase sekkumise keskused, kus töötavad spetsiaalse väljaõppe saanud spetsialistid, kahjuks aga pole ma siiani vähemalt kordagi kuulnud, et Eestisse midagi taolist kavandataks. Loodetavasti tuleb see teema varsti rohkem päevakorda.
Tänan väga vastamast 🙂
Mul on hea meel, et on veel selliseid inimesi nagu mina, kes ei viitsi õnnist raseduse aega liigsele asjade ostmise stressile kulutada. Ma ise ka ei ole teinud mingeid researche ja liialt oma pead mingite vankri jms teemadega vaevata, mistõttu mulle meeldibki vahel kuulda lihtsalt päris inimeste päris arvamusi :). Ja mulle meeldivad mu armsa õe kuldsed sõnad peale oma esiklapse sündi (ta oli ka nö hull stressaja ja varuja ja uurija-puurija) – tegelikult ei vaja laps suurt midagi peale ema isa hoole ja sooja teki :).
Raamatusoovitusest ka. Ma olen sellest raamatust niii nii palju head kuulnud, samas tunnen, et pean end veel koguma, et seda lugeda. Kindlasti võtan ette siis, kui saan koju jääda. Hetkel õhtuseks lektüüriks midagi nii tihedalt tööga seonduvat ei taha 🙂
Varasest märkamisest ja erivajadustest võiks rääkida nii pikalt. Mina töötan selliste noortega. Enamus aladiagnoositud just ses suhtes, et diagnoosini on jõutud siis, kui lapse käitumine on muutunud juba täiesti destruktiivseks või agressiivseks, tekkinud on õigusrikkumised jms. Ehk siis tegelen igapäevaselt varase mittemärkamise tagajärgedega, kahjuks. Olen nõus, et teema on väga lapsekingades Eestis, samas julgen öelda, et haridus- ja sotsiaalvallas on arengud toimumas. Kõige kurvem minu jaoks on aga see, kui need erilised lapsed sünnivad täiesti düsfunktsionaalsesse perekonda, perre, kus vanemad ise on erivajadustega, madala haridustasemega ning vajavad ise tuge igapäevaeluga toimetulekuks. Ma siiralt usun, et kui see eriline laps sünnib perre, mis on laias laastus toimetulev (ideaalset ju pole olemas), kus on armastavad vanemad või vähemalt üks neist, toetav ja mõistev õhkkond, on prognoos väga hea. Mis muidugi ei tähenda, et see pere jaoks äraütlemata raske ei oleks! Need pered vajavad toestust ja tunnustust igal võimalikul kujul!
Autismispektihäired ja aspergeri sündroom on minu jaoks niii niii nii südamelähedased, sest ühel minu maailma kõige kallimal on just viimane. Need inimesed…nad on maailma kõige kõige armsamad ja siiramad ja armastusväärsemad…aga samas on nendega ikka kuratlikult raske.
aitäh, mu armas! ma just seda viimast mõtlengi, et kui me -kõik- teaksime, et nad on tegelikult tõeliselt armsad ja siirad, aga et nendega toime tulemiseks on vaja meeletult kannatust, nutti ja hiigelsuurt südant… no siis oleks neil peredel nii palju lihtsam ka. kui mina ka teaksin sinu maailma kõige kallimaga kokku puutudes, mismoodi ma vajadusel temasse suhtuma peaksin või temaga suhtlema… no ma arvan, et maailm oleks siis parem paik. täitsa diskussioonikoht minu meelest!
Mina olen tegelikult sotsiaaltööd õppinud, aga reaalse tööni selles valdkonnas pole jõudnudki ja hoolimata paljudest pikkadest praktikatest on mul tihti tunne, et ma ei tea sellest teemast mitte midagi. Mis siis veel rääkida inimestest, kes natuke erilisemate inimestega üldse varem kokku puutunud pole. Mis ma tahan öelda on see, et kui selline laps satub näiteks seltskonda, ja jumal tänatud, et satub, mitte ainult kodus nelja seina vahel ei ela, siis inimesed tihti hoiavad eemale mitte häbist vms põhjusel vaid oskamatusest temaga suhelda. Millegi pärast kardetakse emalt/isalt või kelleltki teiselt, kes temaga koos on küsida, kuidas temaga kõige õigem suhelda oleks või miks ta sedasi käitub ja selle asemel piilutaksegi silmanurgast, mis tekitab ju kõigis väga ebamugava tunde.
Kõige kurvem selle kõige juures on asjaolu, et need lapsed ei ole rumalad, vastupidi, reeglina vägagi nutikad, nad tajuvad väga selgelt ja tugevalt neid pilke, hukkamõistu jms. Mistõttu elavad juba väiksest peale teadmisega, et on alaväärsed, ebaarmastusväärsed, halvad ja imelikud lapsed.
Mis puutub aga juhistesse siis antud diagnoos on nii lai ja iga juhtum tegelikult totaalselt erinev, mistõttu ühtset head lähenemist alati ei olegi. Kogen seda igapäevaselt. Loomulikult on mõned põhitõed, aga toimiv lähenemine sama diagnoosiga lapsele võib olla väga erinev. Samas lihtsalt austav, aktsepteeriv ja inimlik hoiak, püüd mõista, tolerantne suhtumine oleks enamasti täiesti piisav. Aga ka sellega on meil enamasti raskusi 🙂
Mina taban end pidevalt seltskonnas oma kallist inimest nö õigustamas, miks ta üht või teist asja teeb. See on raske. Tihti tunnen ise häbi. Tema ise enamasti ei tunne. Vahel olen sellest väsinud. Tahan, et inimesed lihtsalt ei pööraks tema “veidrustele” tähelepanu, näeksid selle taha.
Tema ise muide on maailma kõige tolerantsem inimene üldse, võitleb nii sõnas kui teos igati selle eest, et igal inimesel oleks õigus olla selline nagu ta on. Ei võitle mitte iseenda eest vaid kõigi teiste eest. Ja nii paradoksaalne see enamasti ongi…
Ma mõtlesingi pigem juhiseid, et miks oleks targem võib-olla oodata ja (sõbralikult!) jälgida, kuidas käitumist mõista ja jälgida, julgelt küsida hooldaja/kaaslase käest mida ja kuidas teha jne. Et inimesed ei kardaks ja eeldaks teistmoodi = akontaktne, arengupeetusega, sotsiaalselt lootusetult ebakompetentne. Ma mõistan seda jõuetust ja mina tahaks küll olla selline inimene, kellest on autistliku inimese ja tema pere jaoks abi, et nad tunneksid, et on inimesi, kelle meelest on neile kallis tegelane ühiskondlikult aktsepteeritud ja veel enam, selle vajalik ja täisväärtuslik osa.
Mul on sellega seoses mure ka – ma kohtusin paar päeva tagasi mänguväljakul kahe lapse emaga, kellel oli üks terve ja üks liikumispuudega, vb ka autistlik laps. No peale vaadates ei diagnoosi ja vahet tegelikult polegi. See ema oli niiiiiiiii imetlusväärne ja mitte niiviisi “ui-ui-ui-haige-laps-mina-küll-ei-suudaks” vaid see kolmik oli tervem, tublim ja energilisem kui 70% mänguväljakubandedest, k.a. mu enda oma. Ja ma avastasin mingil hetkel, et ma natukene vaatasin neid, õnnis naeratus näol. Imetlesin nende askeldamist ja tundsin ennast natuke imelikult. Kas nii tohib? Kas ma tohin märgata ja imetleda, et haige lapsega pere on eriti kihvt ja tubli või tekitan ma neis tunde, et ma nagu… pean neid kuidagi teistsuguseks? Kas see kõlab loogiliselt? Kui keegi oskab, andku nõu ja avaldagu arvamust. 🙂
Eks paljud sellised pered kindlasti pilkude suhtes väga tundlikuks tehtud, ehk et võivad ka heldinud ja heatahtliku vaatamist tajuda halvustavalt. Kahjuks. Aga ei pruugi. Samas, kui lähed sellele emale ligi ja ütled, et teil on äraütlemata armas ja tore pere, siis usun, et see on väga teretulnud :).
Olen 100% nõus, et inimeste teadlikust antud teemal tuleks tõsta! Väikse erilise lapse puhul võib ka vanematel olla veel tunne, et nad ei tea ja ei oska isegi. Aga võib-olla tasuks esialgu rääkida sellestki, millist abi ja tuge ootavad need pered, millised reaktsioonid on pere jaoks häirivad, millised toetavad jne (hint hint hint emmedeklubisse teemaks ;)). Alati ei pruugi nende laste ja ka täiskasvanute erilisus väljendada mingil eriskummalisel moel. Kui laps on apaatne, kiigutab end rütmiliselt, hoiab käsi kõrvadel jms, siis saame tihti aru, et see võib olla mõne haigusega seonduv ja ok. Viltu vaadatakse tihti just selliste asjade peale, mis ei ole koheselt seostavad mõne häirega, nagu sa rääkisid selle avalikus kohas pissimise kohta.
Minu armas inimene näiteks keeldub teatrisse selga panemast pidulikke riideid, sest teatri külastamise eesmärk on kultuuri nautimine, riietus ei oma seejuures mingit tähsust. Mõte on ju väga õige, aga pahakspanevaid pilke tuleb oi kui palju. Lihtsalt üks näide väga paljudest :).
Ma küll ei tea, milline köha Sul on, aga khi see on niiöelda quinine ja pigem kurgust, siis aitab teelusika täis päris ehtsat sulavõid!
Ei tea miks aga võtab ära.. Ühel päeval niiöelda puhkad, näiteks iga kolme tunni tagant võtad ühe teelusikatäie seda sulavõid jaaa korras! Kui see on see köha, mida mõtlen, siis võibki niisama nädalaid kesta…
Muidu, kui ravimeid võtta, siis see pigem tekiktabki röga..
Käisin esmaabi koolitusel, kohe oli vaja nüüd teadmisi edasi anda 😀
Aga video valgus ja see kogu perega olemine – idüll ja mõnusmõnus videos..
Samuti ei meeldi mulle, kui väiksed lapsed saavad kommi, kui neil seda niiöelda vaja ei ole tegelikult. Enne seda, kui nad seda saanud ei ole, siis ei oska ka puudust tunda. Aga samas, eelistan kommidele tavalisi küpsiseid.
Kurb on see, et kui ise oled tubli ja suunad last korralikult toituma ilma suure kräpisöömiseta, siis ma olen palju kuulnud, kuidas lasteaed selle täiega ära nullib – emad võitlevad selle vastu, et ei pakutaks komme sünnipäevade jms puhul, aga paraku need võitlused enamasti vilja ei kanna. Tuleb siis vist loota sellele, et laps on kodus nii palju ära “töödeldud”, et ise ei tahagi 😀
Ei kanna vilja jah? Ma lootsin hakata selleks nõmedaks emaks, kes meililistis täiega hullu paneb nagu mingi ökomutt xD Aga E tegelikult keeldub ise küll, nii et lootust on!
Nii palju kui ma kuulnud olen, siis eriti mitte. Osalt pidi viga ka kasvatajates olema. Aga eks lootma peab, et võib ju sattuda normaalne emmede punt ja arusaajad kasvatajad 🙂 võitlema peab alati, nii et lase aga sisemine ökomutt valla 😀
Jah meile meeldis sellegipoolest see video 😀 aga tegelikult ka, Sind oleks mõnus kuulata ka siis kui Sa räägiksid maailma igavamaist teemast, väga mõnus hääletämber on Sul. Aga küsin kas Sa ise ka enam kunagi šokolaadi ega kommi suhu pista? Pole seda kunagi väga teinud või oled selles osas teadlikuks kasvanud?
Ikka pistan, ma lihtsalt olen kuidagi harjunud hea tumeda šokolaadiga ja ei suuda ka pekstes süüa nt harilikku piimašokolaadi. Samas mõnikord võib mindki tabada ootamatu (enamasti imetamise ja söömise unustamise süül) isu mingi öka järgi, siis vahel söön ka, aga püüan alati osta väikseima võimaliku koguse, kõige pisema ampsusuuruse batooni jne. vahel olen isegi ära visanud kui isu täis – treenin ennast mõtlema, et rämps ei ole leib ja see, et sa selle kokku ostsid ei tähenda, et sa pead selle ära sööma. töötab. 🙂
Kui ma kunagi oma elus suudaksin saada selliseks inimeseks nagu sina, siis … siis ma ei teagi, loeksin vist elu 100%-liselt kordaläinuks. 🙂 Ja kui meie ümber oleks rohkem sinusuguseid inimesi, siis oleks maailm üks palju mõnusam elupaik. See video oli nii siiras, inimlik, vahetu ja soe, et haaras täielikult endasse. Seda kohtab minu meelest harva, kus inimene ei püüa kaamera ees esineda ega kohmetu, sest noh eks sellises olukorras vahetu olla ongi väga raske. Aga sinu jaoks nähtavasti mitte. Et väga mõnus oli vaadata/kuulata ja tee kindlasti teinekordki neid jutustamisvideosid!
Muidugi ka sinu puudutatud empaatia ja mõistva suhtumise temaatika on mul viimasel ajal üks lähedasemaid ja hingekriipivamaid seega meeldis väga, kuidas sa sellest rääkisid ja et sa üksteise mõistmist niivõrd oluliseks väärtuseks elus pead. Oli imeline näha, et sa mõistad nende teemadega seoses ka enda inimlikkust ja vigu ning tänu sellele ka teiste omi. See on suurepärane oskus..
Pika ja laialivalguva häma lõpuks tahan öelda, et oled lihtsalt erakordne – nii inimese, naise kui emana. Oled mulle (ja kindlasti paljudele teistele) suureks eeskujuks. Seda tulingi siia ütlema tegelikult. 🙂
ma olen nüüd väga pikka aega püüdnud leida sõnu sinu kommentaarile vastamiseks, aga neid ei ole… ma ei tea, millega ma sellised sõnad ära teeninud olen, aga ma kahtlustan, et need on tingitud pigem sinu meeletust südamlikkusest ja heatahtlikkusest, kui millestki muust. suur-suur aitäh sulle, Külli, ausõna – see kommentaar läks mulle otse südamesse ja soojendab seda siiani. 🙂
Vaatasin seda videot ja ei ole mõttetu üldse, kommentaarid on ka väga huvitavad ja silmaringi avardavad. Lihtne ja mõtlema panev vlog. Oled üks imeline inimene, mulle väga meeldib su iseloom ja suhtumine! 🙂
aitäh! nad on tõesti pärlid 🙂 P.S. muutsin su kommentaaris nimed initsiaaliseks – ma eelistan, et nende nimesid blogis välja kirjutatud ei ole – nende endi privaatsuse huvides (juhuks, kui nad ei peaks soovima siin figureerida ja otsingumootoritele leitavad olla). ära pahanda. 🙂
Armas Miiu, ma alles mõned kuud tagasi alustasin su blogi jälgimisega ja, vot, sa oled lihtsalt nii siiras inimene ning võiks öelda, et isegi eeskuju mulle. Sul on nii armas pere ja sa oled nii tubli! Mis puutub autismiga lastesse, siis siin on hetkel see üsna aktuaalne kuna pahatihti ilmub jälle uudistes, kuidas õpetajad on autistliku lapse kas puuri või väikesesse ruumi lukustanud. Põhjus on ilmselge, nad ei tea kuidas nende lastega käituda. Kui neil tekib “hoog”, kus nad ei allu mitte millelegi, siis mida peaks üks õpetaja tegema, kui samal ajal on klassis veel tsirka 20 last? Ma ei õigusta muidugi puuri lukustamist, aga siinkohal ehk isegi lapsevanemad võiksid rohkem inimestele sellest rääkida. Nagu sa mainisid, kõik võiks seda raamatut lugeda ja selliste laste vanemad peaksid selliseid raamatuid rohkem kirjutama. Pahatihti on neil kõigil erinevav ärritavad/lõõgastavad tegurid ning sellest võiksid kõik lastega tegelevad inimesed teadlikud olla :).
Ma ütlen ausalt, et ma sain autismist teada Ameerika seriaalist “Parenthood”. Aga ega ausalt rohkem ei teagi kui seal ühe pere loos räägiti.
Suhkru osas olen ma sinu seisukohtadega nõus, aga kuna ise oleme elukaaslasega nõrgad, ei saa meie kodu ka kommi vabaks. Küll aga jälgin range joonega seda, et hoian last nii kaua kui võimalik eemal kommidest. Esialgu 2.eluaastani ja kui võimalik ka kauem. Mind on väga ära tüüdanud vanema generatsiooni pilgud “mismõttes sa ei anna magusat?” Nii tüütu on igal sünnipäeval seda seletada, et miks ma oma lapsele ei anna torti ning see oli tüütu juba enne lapse 1.sünnipäeva. Võtsin oma enda ema isegi vahele kui üritas tol korral mu lapsele salaja kooki sisse pressida. Ma tahaks, et laps hakkaks ennekõike normaalselt sööma nt puuvilju (ei taha väga uusi asju maitsta), kui et topin talle magusat sisse. Jogurteid ja kohupiimasid ostan maitsestamata ning panen ise nt banaani sisse. Eks ma muidugi koogi reeglit 2.sünnal murran ning lasen teha maheda kohupiimatordi, aga kommidest hoiaksin siiski veel teda eemale. (Ja oma magusaisu taltsutan siis kui laps magab, julm ema, julm :D)
tubli oled! me oleme kõik julmad emad, muide. 😉 ma ei tea ühtegi ema, kes lapse eest salaja rämpsu söönud poleks!
ja parim argument neile, kes aru ei saa, miks sa “lapsele rõõmu keelad” ongi: ta ei tunne kurvastust, sest ta ei OSKA tahta. miks ma peaksin oma lapsele õpetama millegi tahtmist, mida tal vaja pole? mina olen seadnud piiri sinna, kus lõppeb toiteväärtus ja algab puhas saast. st. kui on suhkur sees, aga koogi või jogurti sees on marjad-puuviljad või väärtuslikud valgud ja kiudaineid, olgu see suhkur ka. aga kui on suhkur suhkru ja värv- ning lõhnaaintega – siis sellel minu lapse kõhus (ja hammaste vahel, õõk) kohta pole. soovin sulle kindlat meelt, sest sa oled väga-väga tubli, et sa oma lapse tervisele mõtled ja teda teadlikult talle kahjulikust säästad! kalli!
Su hääl on nii mõnusa tämbriga et peaaegu uinutasid mind magama. Kell juba pool 11 aga tahtsin vaadata…ja siis kuulata. Aga nüüd kui voodisse vedasin end siis uni lännu ja sain reipalt lõpuni vaadata :)..
Need E etteasted olid nii lahedad. Teatri kooli ;). Suhkruga olen igati nõus mis rääkisid. Kui sa ütlesid et eestis ei anta peaaegu üldse autismi määratlusi lastele siis siin põhja-ameerikas sildistatakse vahest ülemäära. Nägin seda videot ja pani mõtlema:
https://youtu.be/Wv49RFo1ckaQ
Aitäh! Ma just mõtlesin, et huvitav, kas nii väikestele on näiteringe. Ta teeb lakkamatult igasugu etendusi ja tema rollid on suurepärased 😀
Muuseas jah, see ADD diagnoos on kuidagi väga… laialivalguv. Ühest küljest võib selle (Rootsi näitel, seal sebivad paljud endale diagnoosi et vastutust võtma ei peaks…) saada keegi, kes lihtsalt koolis keskenduda ei suuda ja samas ka laps, kes üleüldse mingitele nö. “normidele” ei allu. Ma muidugi ei ole pädev sel teemal sõna võtma, sest nagu öeldud – ma tean sellest tegelikult väga-väga vähe. Loodan, et siia satub keegi, kes oskab midagi tarka ka rääkida. 🙂
Väga armas video ning eriti meeldis raamatu soovitus. Kuna alustasin sügisel õpinguid sotsiaaltöö erialal siis arvan, et see raamat peaks mulle hästi sobima. Kindlasti kavatsen selle läbi lugeda 🙂
Suur aitäh, Klaarika! Milline tänuväärne siht, mida endale eesmärgiks võtta. Tubli oled!
Väga armas video! Plaanin kindlasti selle raamatu ette võtta ja lugemise käigus ilmselt natuke pisardada. 🙂
Aga on sul muidu endal ka E-ga olnud jonnihoogude periood, kus ta lihtsalt reaalselt viskabki pikali ja hakkab röökima? Mu tirts on poolteist aastat vana ja väga hullult jonni veel ei aja, aga mine tea, räägitakse igasugu hirmujuttusid pöörastest kaheaastastest.
Avalikus kohas pigem mitte (sest olen avalikus kohas käitumise suhtes väga-väga range beebieast peale), aga kodus küll nii, et maa must 😀 see on normaalne ja lapse iseloomu ja mina arengu jaoks ülioluline etapp, mis tuleb lihtsalt läbi teha. KÕIK lapsed jonnivad! 🙂
Pole varem küll kommenteerinud, aga nüüd lausa pidin. Sa näed nii hea välja siin videos! Ja su näonahk on ka nagu beebipepu, tundub kuidagi eriti sile.
Rääkides häiretest, siis tõsi on jah see, et väga paljud inimesed tegelikult ei ole kursiski selle teemaga. Kui laps on allumatu, siis tihti ei suudeta seda seostada mingi häirega. Nii kiputaksegi tegema ennatlikke järeldusi, et vanemad on halvad ning ei oska oma lapsi lihtsalt kasvatada.
Raamat tundub väga põnev, äkki saaksid kirjutada selle pealkirja ja autori siia kommentaaridesse ka välja. 🙂
Aitäh, Merilyn! Mul praegu kusjuures tulid üle pika aja vinnid näkku ja olen veits pitsanägu. Kahtlustan Maxfactori päikesepuudrit – mulle vist sobibki nüüd ainult mineraalkosmeetika… Igatahes: autori nimi on Anja Wikström ja raamat on “Ükski pere pole saar”. Tõeline pisarakiskuja ja maailmaraputaja on see!
Väga armas video! Need valguspallid annavad väga hubase valguse. Kui võib küsida, kust need pärit?
Vana hea Hiina. Otsisin sulle lingi:
http://m.ebay.com/itm/20-35-COTTON-BALL-FAIRY-LED-STRING-LIGHTS-WEDDING-PARTY-PATIO-Christmas-DECOR-NU-/121623474464?nav=SEARCH
Varajase märkamise ja sekkumise teemadel võiks ilmselt lõputult rääkima jääda. Eesti on nendes teemades täielikult lapsekingades. Kui mujal maailmas pööratakse tohutult tähelepanu lapse esimesele kolmele eluaastale, siis meil siin tihtipeale öeldakse nii möödaminnes, et: “ah, oota veidi, küll areneb!” jne. Selline suhtumine võib olla õigustatud, aga ei ole seda mitte alati! Tegelikult on Eestis aga spetsialiste, kes valdaksid varajase sekkumise teemat, näpuotsaga. Ma õppisin neli aastat eripedagoogikat ning kõik need ilusad sõnad nagu märkamine, sekkumine käisid küll pidevalt ainetest läbi, aga keegi ei rääkinud, mismoodi seda kõike tegelikult ka teha (mis on ka loogiline, sest kogu sekkumise protsess nõuab väga paljude spetsialistide omavahelist koostööd). Mujal maailmas on loodud varajase sekkumise keskused, kus töötavad spetsiaalse väljaõppe saanud spetsialistid, kahjuks aga pole ma siiani vähemalt kordagi kuulnud, et Eestisse midagi taolist kavandataks. Loodetavasti tuleb see teema varsti rohkem päevakorda.
Ah mulle meeldib sind alati kuulata,isegi kui niisama lobised. Lapsed ikka nõnda armsakesed ja tublid!
Tänan väga vastamast 🙂
Mul on hea meel, et on veel selliseid inimesi nagu mina, kes ei viitsi õnnist raseduse aega liigsele asjade ostmise stressile kulutada. Ma ise ka ei ole teinud mingeid researche ja liialt oma pead mingite vankri jms teemadega vaevata, mistõttu mulle meeldibki vahel kuulda lihtsalt päris inimeste päris arvamusi :). Ja mulle meeldivad mu armsa õe kuldsed sõnad peale oma esiklapse sündi (ta oli ka nö hull stressaja ja varuja ja uurija-puurija) – tegelikult ei vaja laps suurt midagi peale ema isa hoole ja sooja teki :).
Raamatusoovitusest ka. Ma olen sellest raamatust niii nii palju head kuulnud, samas tunnen, et pean end veel koguma, et seda lugeda. Kindlasti võtan ette siis, kui saan koju jääda. Hetkel õhtuseks lektüüriks midagi nii tihedalt tööga seonduvat ei taha 🙂
Varasest märkamisest ja erivajadustest võiks rääkida nii pikalt. Mina töötan selliste noortega. Enamus aladiagnoositud just ses suhtes, et diagnoosini on jõutud siis, kui lapse käitumine on muutunud juba täiesti destruktiivseks või agressiivseks, tekkinud on õigusrikkumised jms. Ehk siis tegelen igapäevaselt varase mittemärkamise tagajärgedega, kahjuks. Olen nõus, et teema on väga lapsekingades Eestis, samas julgen öelda, et haridus- ja sotsiaalvallas on arengud toimumas. Kõige kurvem minu jaoks on aga see, kui need erilised lapsed sünnivad täiesti düsfunktsionaalsesse perekonda, perre, kus vanemad ise on erivajadustega, madala haridustasemega ning vajavad ise tuge igapäevaeluga toimetulekuks. Ma siiralt usun, et kui see eriline laps sünnib perre, mis on laias laastus toimetulev (ideaalset ju pole olemas), kus on armastavad vanemad või vähemalt üks neist, toetav ja mõistev õhkkond, on prognoos väga hea. Mis muidugi ei tähenda, et see pere jaoks äraütlemata raske ei oleks! Need pered vajavad toestust ja tunnustust igal võimalikul kujul!
Autismispektihäired ja aspergeri sündroom on minu jaoks niii niii nii südamelähedased, sest ühel minu maailma kõige kallimal on just viimane. Need inimesed…nad on maailma kõige kõige armsamad ja siiramad ja armastusväärsemad…aga samas on nendega ikka kuratlikult raske.
aitäh, mu armas! ma just seda viimast mõtlengi, et kui me -kõik- teaksime, et nad on tegelikult tõeliselt armsad ja siirad, aga et nendega toime tulemiseks on vaja meeletult kannatust, nutti ja hiigelsuurt südant… no siis oleks neil peredel nii palju lihtsam ka. kui mina ka teaksin sinu maailma kõige kallimaga kokku puutudes, mismoodi ma vajadusel temasse suhtuma peaksin või temaga suhtlema… no ma arvan, et maailm oleks siis parem paik. täitsa diskussioonikoht minu meelest!
Polnud üldse mõttetu video, väga huvitav oli hoopis! 🙂 Nii armsad lapsed ja sina ise ka 🙂 !
aitäh, sina oled ka armas 🙂
Mina olen tegelikult sotsiaaltööd õppinud, aga reaalse tööni selles valdkonnas pole jõudnudki ja hoolimata paljudest pikkadest praktikatest on mul tihti tunne, et ma ei tea sellest teemast mitte midagi. Mis siis veel rääkida inimestest, kes natuke erilisemate inimestega üldse varem kokku puutunud pole. Mis ma tahan öelda on see, et kui selline laps satub näiteks seltskonda, ja jumal tänatud, et satub, mitte ainult kodus nelja seina vahel ei ela, siis inimesed tihti hoiavad eemale mitte häbist vms põhjusel vaid oskamatusest temaga suhelda. Millegi pärast kardetakse emalt/isalt või kelleltki teiselt, kes temaga koos on küsida, kuidas temaga kõige õigem suhelda oleks või miks ta sedasi käitub ja selle asemel piilutaksegi silmanurgast, mis tekitab ju kõigis väga ebamugava tunde.
Kõige kurvem selle kõige juures on asjaolu, et need lapsed ei ole rumalad, vastupidi, reeglina vägagi nutikad, nad tajuvad väga selgelt ja tugevalt neid pilke, hukkamõistu jms. Mistõttu elavad juba väiksest peale teadmisega, et on alaväärsed, ebaarmastusväärsed, halvad ja imelikud lapsed.
Mis puutub aga juhistesse siis antud diagnoos on nii lai ja iga juhtum tegelikult totaalselt erinev, mistõttu ühtset head lähenemist alati ei olegi. Kogen seda igapäevaselt. Loomulikult on mõned põhitõed, aga toimiv lähenemine sama diagnoosiga lapsele võib olla väga erinev. Samas lihtsalt austav, aktsepteeriv ja inimlik hoiak, püüd mõista, tolerantne suhtumine oleks enamasti täiesti piisav. Aga ka sellega on meil enamasti raskusi 🙂
Mina taban end pidevalt seltskonnas oma kallist inimest nö õigustamas, miks ta üht või teist asja teeb. See on raske. Tihti tunnen ise häbi. Tema ise enamasti ei tunne. Vahel olen sellest väsinud. Tahan, et inimesed lihtsalt ei pööraks tema “veidrustele” tähelepanu, näeksid selle taha.
Tema ise muide on maailma kõige tolerantsem inimene üldse, võitleb nii sõnas kui teos igati selle eest, et igal inimesel oleks õigus olla selline nagu ta on. Ei võitle mitte iseenda eest vaid kõigi teiste eest. Ja nii paradoksaalne see enamasti ongi…
Ma mõtlesingi pigem juhiseid, et miks oleks targem võib-olla oodata ja (sõbralikult!) jälgida, kuidas käitumist mõista ja jälgida, julgelt küsida hooldaja/kaaslase käest mida ja kuidas teha jne. Et inimesed ei kardaks ja eeldaks teistmoodi = akontaktne, arengupeetusega, sotsiaalselt lootusetult ebakompetentne. Ma mõistan seda jõuetust ja mina tahaks küll olla selline inimene, kellest on autistliku inimese ja tema pere jaoks abi, et nad tunneksid, et on inimesi, kelle meelest on neile kallis tegelane ühiskondlikult aktsepteeritud ja veel enam, selle vajalik ja täisväärtuslik osa.
Mul on sellega seoses mure ka – ma kohtusin paar päeva tagasi mänguväljakul kahe lapse emaga, kellel oli üks terve ja üks liikumispuudega, vb ka autistlik laps. No peale vaadates ei diagnoosi ja vahet tegelikult polegi. See ema oli niiiiiiiii imetlusväärne ja mitte niiviisi “ui-ui-ui-haige-laps-mina-küll-ei-suudaks” vaid see kolmik oli tervem, tublim ja energilisem kui 70% mänguväljakubandedest, k.a. mu enda oma. Ja ma avastasin mingil hetkel, et ma natukene vaatasin neid, õnnis naeratus näol. Imetlesin nende askeldamist ja tundsin ennast natuke imelikult. Kas nii tohib? Kas ma tohin märgata ja imetleda, et haige lapsega pere on eriti kihvt ja tubli või tekitan ma neis tunde, et ma nagu… pean neid kuidagi teistsuguseks? Kas see kõlab loogiliselt? Kui keegi oskab, andku nõu ja avaldagu arvamust. 🙂
Eks paljud sellised pered kindlasti pilkude suhtes väga tundlikuks tehtud, ehk et võivad ka heldinud ja heatahtliku vaatamist tajuda halvustavalt. Kahjuks. Aga ei pruugi. Samas, kui lähed sellele emale ligi ja ütled, et teil on äraütlemata armas ja tore pere, siis usun, et see on väga teretulnud :).
Olen 100% nõus, et inimeste teadlikust antud teemal tuleks tõsta! Väikse erilise lapse puhul võib ka vanematel olla veel tunne, et nad ei tea ja ei oska isegi. Aga võib-olla tasuks esialgu rääkida sellestki, millist abi ja tuge ootavad need pered, millised reaktsioonid on pere jaoks häirivad, millised toetavad jne (hint hint hint emmedeklubisse teemaks ;)). Alati ei pruugi nende laste ja ka täiskasvanute erilisus väljendada mingil eriskummalisel moel. Kui laps on apaatne, kiigutab end rütmiliselt, hoiab käsi kõrvadel jms, siis saame tihti aru, et see võib olla mõne haigusega seonduv ja ok. Viltu vaadatakse tihti just selliste asjade peale, mis ei ole koheselt seostavad mõne häirega, nagu sa rääkisid selle avalikus kohas pissimise kohta.
Minu armas inimene näiteks keeldub teatrisse selga panemast pidulikke riideid, sest teatri külastamise eesmärk on kultuuri nautimine, riietus ei oma seejuures mingit tähsust. Mõte on ju väga õige, aga pahakspanevaid pilke tuleb oi kui palju. Lihtsalt üks näide väga paljudest :).
Mis ma pean kuulma? Järgmiseks raamatuks pidi olema Lohetätoveeringuga tüdruk 😀
krt, ma ikka ei pääse sellest jah 😀 tegelt ma ei ole unustanud, aga üks raamat korraga!
Ma küll ei tea, milline köha Sul on, aga khi see on niiöelda quinine ja pigem kurgust, siis aitab teelusika täis päris ehtsat sulavõid!
Ei tea miks aga võtab ära.. Ühel päeval niiöelda puhkad, näiteks iga kolme tunni tagant võtad ühe teelusikatäie seda sulavõid jaaa korras! Kui see on see köha, mida mõtlen, siis võibki niisama nädalaid kesta…
Muidu, kui ravimeid võtta, siis see pigem tekiktabki röga..
Käisin esmaabi koolitusel, kohe oli vaja nüüd teadmisi edasi anda 😀
Aga video valgus ja see kogu perega olemine – idüll ja mõnusmõnus videos..
Samuti ei meeldi mulle, kui väiksed lapsed saavad kommi, kui neil seda niiöelda vaja ei ole tegelikult. Enne seda, kui nad seda saanud ei ole, siis ei oska ka puudust tunda. Aga samas, eelistan kommidele tavalisi küpsiseid.
No mu arvutil on automaatne parandus vist..
* köha*
*kinnine*
mõnus video*
Või on mu lemmik! Hehe… Proovin järgi! Alati tule jaga kõiki kasulikke teadmisi, saan mina ka targaks 😊 aitäh sulle!
Kurb on see, et kui ise oled tubli ja suunad last korralikult toituma ilma suure kräpisöömiseta, siis ma olen palju kuulnud, kuidas lasteaed selle täiega ära nullib – emad võitlevad selle vastu, et ei pakutaks komme sünnipäevade jms puhul, aga paraku need võitlused enamasti vilja ei kanna. Tuleb siis vist loota sellele, et laps on kodus nii palju ära “töödeldud”, et ise ei tahagi 😀
Ei kanna vilja jah? Ma lootsin hakata selleks nõmedaks emaks, kes meililistis täiega hullu paneb nagu mingi ökomutt xD Aga E tegelikult keeldub ise küll, nii et lootust on!
Nii palju kui ma kuulnud olen, siis eriti mitte. Osalt pidi viga ka kasvatajates olema. Aga eks lootma peab, et võib ju sattuda normaalne emmede punt ja arusaajad kasvatajad 🙂 võitlema peab alati, nii et lase aga sisemine ökomutt valla 😀
höhöö 😀 saab tehtud!
Jah meile meeldis sellegipoolest see video 😀 aga tegelikult ka, Sind oleks mõnus kuulata ka siis kui Sa räägiksid maailma igavamaist teemast, väga mõnus hääletämber on Sul. Aga küsin kas Sa ise ka enam kunagi šokolaadi ega kommi suhu pista? Pole seda kunagi väga teinud või oled selles osas teadlikuks kasvanud?
Ikka pistan, ma lihtsalt olen kuidagi harjunud hea tumeda šokolaadiga ja ei suuda ka pekstes süüa nt harilikku piimašokolaadi. Samas mõnikord võib mindki tabada ootamatu (enamasti imetamise ja söömise unustamise süül) isu mingi öka järgi, siis vahel söön ka, aga püüan alati osta väikseima võimaliku koguse, kõige pisema ampsusuuruse batooni jne. vahel olen isegi ära visanud kui isu täis – treenin ennast mõtlema, et rämps ei ole leib ja see, et sa selle kokku ostsid ei tähenda, et sa pead selle ära sööma. töötab. 🙂
Kui ma kunagi oma elus suudaksin saada selliseks inimeseks nagu sina, siis … siis ma ei teagi, loeksin vist elu 100%-liselt kordaläinuks. 🙂 Ja kui meie ümber oleks rohkem sinusuguseid inimesi, siis oleks maailm üks palju mõnusam elupaik. See video oli nii siiras, inimlik, vahetu ja soe, et haaras täielikult endasse. Seda kohtab minu meelest harva, kus inimene ei püüa kaamera ees esineda ega kohmetu, sest noh eks sellises olukorras vahetu olla ongi väga raske. Aga sinu jaoks nähtavasti mitte. Et väga mõnus oli vaadata/kuulata ja tee kindlasti teinekordki neid jutustamisvideosid!
Muidugi ka sinu puudutatud empaatia ja mõistva suhtumise temaatika on mul viimasel ajal üks lähedasemaid ja hingekriipivamaid seega meeldis väga, kuidas sa sellest rääkisid ja et sa üksteise mõistmist niivõrd oluliseks väärtuseks elus pead. Oli imeline näha, et sa mõistad nende teemadega seoses ka enda inimlikkust ja vigu ning tänu sellele ka teiste omi. See on suurepärane oskus..
Pika ja laialivalguva häma lõpuks tahan öelda, et oled lihtsalt erakordne – nii inimese, naise kui emana. Oled mulle (ja kindlasti paljudele teistele) suureks eeskujuks. Seda tulingi siia ütlema tegelikult. 🙂
ma olen nüüd väga pikka aega püüdnud leida sõnu sinu kommentaarile vastamiseks, aga neid ei ole… ma ei tea, millega ma sellised sõnad ära teeninud olen, aga ma kahtlustan, et need on tingitud pigem sinu meeletust südamlikkusest ja heatahtlikkusest, kui millestki muust. suur-suur aitäh sulle, Külli, ausõna – see kommentaar läks mulle otse südamesse ja soojendab seda siiani. 🙂
Vaatasin seda videot ja ei ole mõttetu üldse, kommentaarid on ka väga huvitavad ja silmaringi avardavad. Lihtne ja mõtlema panev vlog. Oled üks imeline inimene, mulle väga meeldib su iseloom ja suhtumine! 🙂
suur-suur aitäh, pai 🙂
See featuring E ja I osa oli tõeline pärl! 🙂
aitäh! nad on tõesti pärlid 🙂 P.S. muutsin su kommentaaris nimed initsiaaliseks – ma eelistan, et nende nimesid blogis välja kirjutatud ei ole – nende endi privaatsuse huvides (juhuks, kui nad ei peaks soovima siin figureerida ja otsingumootoritele leitavad olla). ära pahanda. 🙂
Armas Miiu, ma alles mõned kuud tagasi alustasin su blogi jälgimisega ja, vot, sa oled lihtsalt nii siiras inimene ning võiks öelda, et isegi eeskuju mulle. Sul on nii armas pere ja sa oled nii tubli! Mis puutub autismiga lastesse, siis siin on hetkel see üsna aktuaalne kuna pahatihti ilmub jälle uudistes, kuidas õpetajad on autistliku lapse kas puuri või väikesesse ruumi lukustanud. Põhjus on ilmselge, nad ei tea kuidas nende lastega käituda. Kui neil tekib “hoog”, kus nad ei allu mitte millelegi, siis mida peaks üks õpetaja tegema, kui samal ajal on klassis veel tsirka 20 last? Ma ei õigusta muidugi puuri lukustamist, aga siinkohal ehk isegi lapsevanemad võiksid rohkem inimestele sellest rääkida. Nagu sa mainisid, kõik võiks seda raamatut lugeda ja selliste laste vanemad peaksid selliseid raamatuid rohkem kirjutama. Pahatihti on neil kõigil erinevav ärritavad/lõõgastavad tegurid ning sellest võiksid kõik lastega tegelevad inimesed teadlikud olla :).
Ma ütlen ausalt, et ma sain autismist teada Ameerika seriaalist “Parenthood”. Aga ega ausalt rohkem ei teagi kui seal ühe pere loos räägiti.
Suhkru osas olen ma sinu seisukohtadega nõus, aga kuna ise oleme elukaaslasega nõrgad, ei saa meie kodu ka kommi vabaks. Küll aga jälgin range joonega seda, et hoian last nii kaua kui võimalik eemal kommidest. Esialgu 2.eluaastani ja kui võimalik ka kauem. Mind on väga ära tüüdanud vanema generatsiooni pilgud “mismõttes sa ei anna magusat?” Nii tüütu on igal sünnipäeval seda seletada, et miks ma oma lapsele ei anna torti ning see oli tüütu juba enne lapse 1.sünnipäeva. Võtsin oma enda ema isegi vahele kui üritas tol korral mu lapsele salaja kooki sisse pressida. Ma tahaks, et laps hakkaks ennekõike normaalselt sööma nt puuvilju (ei taha väga uusi asju maitsta), kui et topin talle magusat sisse. Jogurteid ja kohupiimasid ostan maitsestamata ning panen ise nt banaani sisse. Eks ma muidugi koogi reeglit 2.sünnal murran ning lasen teha maheda kohupiimatordi, aga kommidest hoiaksin siiski veel teda eemale. (Ja oma magusaisu taltsutan siis kui laps magab, julm ema, julm :D)
tubli oled! me oleme kõik julmad emad, muide. 😉 ma ei tea ühtegi ema, kes lapse eest salaja rämpsu söönud poleks!
ja parim argument neile, kes aru ei saa, miks sa “lapsele rõõmu keelad” ongi: ta ei tunne kurvastust, sest ta ei OSKA tahta. miks ma peaksin oma lapsele õpetama millegi tahtmist, mida tal vaja pole? mina olen seadnud piiri sinna, kus lõppeb toiteväärtus ja algab puhas saast. st. kui on suhkur sees, aga koogi või jogurti sees on marjad-puuviljad või väärtuslikud valgud ja kiudaineid, olgu see suhkur ka. aga kui on suhkur suhkru ja värv- ning lõhnaaintega – siis sellel minu lapse kõhus (ja hammaste vahel, õõk) kohta pole. soovin sulle kindlat meelt, sest sa oled väga-väga tubli, et sa oma lapse tervisele mõtled ja teda teadlikult talle kahjulikust säästad! kalli!
Pole eriti tihe külaline sinu blogis, kuid see vlog oli küll väga asjalik.
Huvitav oli kuulata ja võiksid kindlasti rohkem vloge teha 🙂